Vahelduvpaast aitab kehakaalu langetada

Piiratud söömisajaga paastumine võib alandada rasvunute, eeldiabeediga ja diabeediga inimeste kehakaalu isegi söögi kalorihulka vähendamata.

Johns Hopkins Medicine’i uuringu kohaselt võib vahelduvpaast aidata rasvumise ja eeldiabeediga või üksnes dieediga kontrolli all hoitava 2. tüüpi diabeediga täiskasvanutel mõõdukalt kehakaalu langetada. Uuringus kasutati vahelduvpaastumise vormi, mida nimetatakse ajaliselt piiratud söömiseks (time-restricted eating, TRE) või piiratud söömisajaga paastumiseks. Selle puhul süüakse iga päev ainult kindla, tavaliselt 8–10-tunnise ajaakna jooksul. Ülejäänud osa ööpäevast ei sööda.

USA riiklike terviseinstituutide (National Institutes of Health) ja Ameerika Südameassotsiatsiooni toetatud uuringut kirjeldati 27. juulil teadusajakirjas Obesity. Tegemist on viimaste tulemustega jätkuvast uurimistööst, mida juhib Johns Hopkins Medicine’i meditsiini abiprofessor ja uuringu esimene autor dr Daisy Duan.

Duani juhitud teadlased uurivad, kuidas mõjutab ajaliselt piiratud söömine kehakaalu ja organismi teisi funktsioone juhul, kui inimene oma päevast kalorikogust ei vähenda.

Vahelduvpaastumine ei tähenda alati kalorite piiramist

Varasemates piiratud söömisajaga paastumise uuringutes pole alati olnud võimalik eristada söömisaja ja väiksema kalorikoguse mõju. Kui inimese söömisaken muutub lühemaks, võib ta tahtlikult või tahtmatult vähem süüa.

Uues uuringus keskenduti küsimusele, kas söömine kindla ajaakna jooksul mõjutab tervist ka siis, kui päevane kalorikogus hoitakse muutumatuna. Teadlased tahtsid teada, kas piiratud söömisajaga paastumine muudab lisaks kehakaalule ka söömiskäitumist, põletikunäitajaid ja söögiisu reguleerivate hormoonide sisaldust.

Ameerika Ühendriikides on enam kui 100 miljonil täiskasvanul rasvumine ja 115 miljonil eeldiabeet. Neil inimestel on suurem kardiometaboolsete tüsistuste, sealhulgas kõrgvererõhktõve, südameinfarkti ja insuldi tekkimise oht. Prognooside järgi kasvavad need arvud veelgi.

Vahelduvpaastumine on üldnimetus toitumisviisidele, mille puhul muudetakse eelkõige söömise aega. Selle asemel et keskenduda kalorite vähendamisele või teatud toiduainetest loobumisele, pannakse paika söömis- ja paastumisperioodid. Üks selline meetod ongi ajaliselt piiratud söömine.

Kuidas uuriti kümnetunnise söömisakna mõju?

12 nädalat kestnud uuringus osalesid 18–69-aastased rasvumise ja eeldiabeedi või üksnes dieediga kontrolli all hoitava 2. tüüpi diabeediga täiskasvanud. Osalejatest 92% olid naised ja 92% mustanahalised.

Osalejad jagati juhuslikult kahte rühma:

19 inimest järgisid ajaliselt piiratud söömise kava ja sõid iga päev kümnetunnise söömisakna jooksul;
20 inimest järgisid oma tavapärast 16-tunnist söömisgraafikut.

Kõigile osalejatele anti sama kohandatud DASH-dieeti (Dietary Approaches to Stop Hypertension). See on südamesõbralik toitumiskava, mille puhul piiratakse punase liha ning rasva-, suhkru- ja soolarikaste toitude tarvitamist.

Iga inimese päevane kalorikogus määrati individuaalselt nii, et tema uuringueelne kehakaal peaks säilima. Kõik toidukorrad valmistas ja andis osalejatele Baltimore’is asuv Johns Hopkinsi ProHealthi kliiniliste uuringute üksus. Toidu valmistamist ja jagamist jälgisid uuringu dietoloogid.

Selline korraldus võimaldas teadlastel võrrelda kümnetunnist söömisakent ja tavapärast söömisgraafikut ilma, et tulemusi mõjutaksid suured erinevused toidus või kalorikoguses.

Foto: Augustinus Martinus Noppé

Ajaliselt piiratud söömine parandas söömisharjumusi

Enne ja pärast uuringut andsid osalejad tühja kõhuga vereproovid. Nende abil mõõdeti põletikumarkereid ja söögiisu reguleerivate hormoonide sisaldust.

Samuti täitsid osalejad kolme teguri söömisküsimustiku. Selle abil hinnatakse, kuidas inimene toiduga suhestub ja sellest mõtleb. Teadlased kasutasid vereanalüüse ja küsimustiku vastuseid, et jälgida ning võrrelda aja jooksul toimunud kehalisi ja psühholoogilisi muutusi.

Uuringu lõpus teatasid mõlema rühma osalejad, et suudavad oma söömist paremini piirata. Samuti vähenes nende kalduvus stressiolukorras süüa ning nad olid üldiselt näljatundele vähem vastuvõtlikud.

Kaal langes nii vahelduvpaastu kui ka tavapärase söömisega

Uuringu lõpuks langes kehakaal mõlemas rühmas sarnasel määral. Ajaliselt piiratud söömise rühmas oli kaalulanguse mediaan 2,7% ja tavapärast söömisgraafikut järginud rühmas 2,5%.

Seega saavutasid nii kümnetunnise söömisaknaga inimesed kui ka tavapärase 16-tunnise söömisajaga inimesed mõõduka kaalulanguse. Rühmade tulemuste erinevus oli väga väike.

Söögiisu reguleerivate hormoonide greliini ja leptiini näitajad olid mõlemas rühmas võrreldavad. Samuti ei leitud olulisi erinevusi põletikumarkerites, mille hulka kuulusid C-reaktiivne valk, kortisool ja lahustuv glükatsiooni lõpp-produktide retseptor ehk sRAGE.

See tähendab, et teadlased ei tuvastanud piiratud söömisajaga paastumisel erilist kogu organismi hõlmavat mõju, mis eristaks seda tavapärasest söömisgraafikust.

Kas kümnetunnine söömisaken aitab kaalust alla võtta?

„Nägime, et inimesed, kes järgisid kümnetunnist ajaliselt piiratud söömisgraafikut, kaotasid kehakaalu ja muutsid oma söömisharjumusi paremaks ilma kaloreid piiramata,“ ütles Duan. „Kuid me ei tuvastanud selle toitumisviisiga seotud ainulaadset, kogu organismi hõlmavat kasu tervisele, mis oleks neist mõjudest kaugemale ulatunud.“

Tulemuste põhjal võib söömine kindla ajaakna jooksul olla mõnele inimesele praktiline viis oma söömisharjumuste korrastamiseks. Uuring ei näidanud siiski, et kümnetunnine söömisaken mõjutaks põletikku või näljahormoone tavapärasest söömisgraafikust erinevalt.

Teadlased kavatsevad edaspidi uurida, kas ajaliselt piiratud söömine aitab säilitada varem saavutatud kaalulangust. Eelkõige huvitab neid, kas sellest võib olla abi inimestele, kes on edukalt kaalu langetanud teiste sekkumiste, näiteks GLP-1 retseptori agonistide abil.

Lisaks Daisy Duanile on uuringu autorid Susan Carnell, Scott J. Pilla, Stephanie T. Chung, Jeanne M. Clark ja Nisa M. Maruthur.