Punane liha on kahe teraga mõõk

Punane liha on evolutsiooni kingitusest muutunud ohuks tervisele ja loodusele, tekitades südamehaigusi, diabeeti, vaimset allakäiku ja vähki.

Uus teadusülevaade viitab, et punane liha, mis kunagi aitas kujundada inimese evolutsiooni ja toetada aju arengut, on tänapäeval seotud krooniliste haiguste ning keskkonnakriisiga. Ajakirjas The Quarterly Review of Biology avaldatud interdistsiplinaarne analüüs seob ligi kolme miljoni aasta pikkuse inimkonna toitumisajaloo kaasaegsete epidemioloogiliste ja molekulaarsete andmetega.

Artikli autorid Juston Jaco, Kalyan Banda, Ajit Varki ja Pascal Gagneux kirjutavad, et ligipääs loomsetele toiduallikatele eelnes tõenäoliselt juba perekonna Homo tekkimisele. Paleoantropoloogilised tõendid — näiteks loomaluudel olevad lõikejäljed ja arheoloogilised lihunikutööriistad — viitavad sellele, et varased inimlased lisasid loomseid toiduaineid valdavalt taimsele menüüle juba miljoneid aastaid tagasi.

Teadlaste sõnul ei pruukinud meie esivanemad siiski eelistada tänapäevases mõttes „steigiliha“. Suurema väärtusega võisid olla hoopis rasvased koed, luuüdi, siseorganid ja aju, kuna need sisaldasid rohkem energiat ja olulisi rasvu.

„Punase liha kultuuriline keskne roll tänapäeva euroameerikalikes toitumisharjumustes, mis keskenduvad tavaliselt steikidele ja praadidele, peegeldab ideaale ja eelarvamusi, mis mõjutavad oletusi varaste inimlaste toitumise kohta,“ kirjutavad autorid.

Punane liha ja inimese aju areng

„Punane liha“ tähendab enamasti suurte imetajate lihaskudet. Selle iseloomulik värvus tuleneb heemrauast ja müoglobiinist. Loomset päritolu toidud sisaldavad rohkelt rauda, tsinki, B-vitamiine ning rasvhappeid, mis olid eriti olulised raseduse, imetamise ja varase lapseea ajal.

Autorid rõhutavad siiski, et inimese evolutsiooniline edu ei põhinenud üksnes lihal ega valgul. Ülevaade seab kahtluse alla pikaajalise teooria, nagu oleks just suur lihatarbimine põhjustanud inimese aju kiire kasvu. Teadlaste hinnangul ei ole valk üksi aju jaoks optimaalne energiaallikas. Inimese arengut toetas tõenäolisemalt paindlik ja mitmekesine toitumine, mis ühendas nii taimseid kui loomseid toite.

Foto: Kenneth Surillo

Põllumajandus muutis toidulauda ja tõi rauapuuduse

Oluline muutus toimus umbes 10 000–12 000 aastat tagasi põllumajanduse levikuga. Kuigi toit muutus kättesaadavamaks, vähenes toidusedeli mitmekesisus. Teraviljapõhine toitumine tõi kaasa rauapuuduse sagenemise, mida küttide-korilaste seas esines harva.

Tänapäeval on olukord vastupidine: paljudes ühiskondades tarbitakse punast liha märkimisväärselt rohkem kui varem. Ülemaailmse lihatööstuse väärtuseks hinnatakse umbes 1,3 triljonit dollarit ning selle kasv jätkub eriti madala ja keskmise sissetulekuga riikides.

Liha seosed krooniliste haigustega

Autorid viitavad suurtele epidemioloogilistele uuringutele, mille järgi seostatakse punase ja töödeldud liha rohket tarbimist suurema südame-veresoonkonnahaiguste, II tüüpi diabeedi, jämesoolevähi ja üldise suremuse riskiga.

Rahvusvaheline Vähiuurimiskeskus (IARC) liigitab töödeldud liha 1. rühma kantserogeeniks ehk inimesele tõestatult vähkitekitavaks. Töötlemata punast liha peetakse tõenäoliselt kantserogeenseks.

Ülevaates käsitletakse ka võimalikku molekulaarset mehhanismi, mida autorid nimetavad „ksenosialiidiks“ (xenosialitis). Inimene kaotas umbes kaks miljonit aastat tagasi võime toota suhkrumolekuli nimega Neu5Gc, kuid seda leidub rohkelt just punases lihas. Kui inimene sööb Neu5Gc-d sisaldavat liha, võib see molekul ladestuda kudedesse ning reageerida immuunsüsteemi toodetud antikehadega. Selle tulemusena võib tekkida krooniline madala tasemega põletik, mida seostatakse ateroskleroosi, jämesoolevähi progresseerumise ja ka võimaliku kognitiivse allakäiguga.

Foto: Dana Sredojevic

Lihatootmise mõju keskkonnale

Lisaks tervisemõjudele rõhutab uuring lihatootmise keskkonnamõju. Tööstuslik loomakasvatus põhjustab hinnanguliselt umbes 15 protsenti maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest, kiirendab metsade raadamist ning suurendab vee saastumist ja soodustab antibiootikumiresistentsuse levikut.

Autorid ei kutsu siiski üles punasest lihast täielikult loobuma. Pigem soovivad nad asetada tänapäevased toitumisharjumused ajaloolisse ja bioloogilisse konteksti.

„Punase liha tarbimise olemus, ulatus ja kontekst erinevad tänapäeval drastiliselt meie evolutsioonilisest minevikust,“ järeldavad teadlased.

Nende hinnangul on sama toitumisalane paindlikkus, mis kunagi aitas inimesel ellu jääda ja areneda, tänapäeva tööstuslikus ühiskonnas muutunud krooniliste haiguste ja ökoloogilise kahju allikaks.