Autor: Enam kui poolte rändlinnuliikide arvukus on languses. Rahvusvaheline teadlaste rühm kutsub üles elurikkuse kaitset uutmoodi korraldama.
Rohkem kui poolte maailma rändlinnuliikide arvukus väheneb, selgub Georgetowni ülikooli, Smithsoniani riikliku loomaaia ja looduskaitsebioloogia instituudi teadlaste ning rahvusvahelise ornitoloogide rühma juhtimisel valminud uuest ulatuslikust ülevaatest. Teadlased kutsuvad üles elurikkuse kaitset uutmoodi korraldama, sest lindude arvukuse vähenemine on üleilmne.
Rändlinnud on maailma elurikkuse kõige nähtavam ja laialdasemalt levinud osa. Nende panus ökosüsteemide toimimisse ja looduse pakutavatesse hüvedesse on nende arvukusega võrreldes erakordselt suur.
Ajakirjas Nature Reviews Biodiversity avaldatud artikkel annab seni kõige põhjalikuma hinnangu rändlindude populatsioonide olukorrale üle ilma, neid ähvardavatele ohtudele ja kasutatavatele kaitsemeetmetele. Samuti pakuvad teadlased välja uue tegevusraamistiku lindude arvukuse vähenemise peatamiseks ja olukorra parandamiseks.
Ülevaates on kokku võetud aastakümnete jooksul tehtud uuringute, rahvusvahelise seire, üleilmsete elurikkuse andmebaaside ja looduskaitsekokkulepete tulemused. Autorid selgitavad, mida teadlased praeguseks teavad, millistes valdkondades on endiselt suured teadmistelüngad ning mida tuleb teha arvukuse vähenemise peatamiseks, enne kui veel rohkem liike satub väljasuremisohtu.
Rändlindude arvukuse vähenemise ulatus on ühtaegu murettekitav ja kainestav
Tulemused osutavad laiemale probleemile, millega üleilmne elurikkuse kaitse silmitsi seisab. Kuna rändloomad, sealhulgas linnud, liiguvad oma aastase elutsükli jooksul üle mandrite, ookeanide ja riigipiiride, sõltuvad nad omavahel seotud pesitsusalade, rändepeatuspaikade ja talvitumispaikade võrgustikest. Seetõttu puutuvad nad kogu elu jooksul kokku keeruka ohutegurite kogumiga, mis teeb rändloomadest ühe kõige raskemini kaitstava loomarühma.
51 % rändlinnuliikide arvukus väheneb. See näitab, et tegemist on kiiret tegutsemist nõudva looduskaitseprobleemiga.
Ligikaudu 51 protsendi rändlinnuliikide arvukus väheneb ning langust täheldatakse kõigil Maa peamistel rändeteedel. Kuigi ligi 300 rändlinnuliiki peetakse juba üleilmselt ohustatuks, kahanevad märgatavalt ka paljude varem tavaliste ja laialt levinud lindude populatsioonid. See näitab elurikkuse kriisi ulatust.
„Rändlindude arvukuse vähenemise ulatus on ühtaegu murettekitav ja kainestav,“ ütles uuringu üks juhtivaid autoreid ning Georgetowni ülikooli Earth Commonsi instituudi dekaan Peter P. Marra.
„See, mida me näeme, on aastakümneid kestnud keskkonnaseisundi halvenemise etteaimatav tagajärg. Kuid see langus ei ole paratamatu. Ülevaade ei piirdu kriisi kirjeldamisega, vaid toob esile peamised ohud ja olulised teadmistelüngad ning pakub teaduspõhise tegevusraamistiku arvukuse vähenemise peatamiseks enne, kui veel rohkem liike satub väljasuremise äärele.“
Linnud on üks peamisi ühenduslülisid inimese ja looduse vahel
Rändlinnud kuuluvad maailma elurikkuse kõige nähtavamate ja ulatuslikumalt levinud osade hulka. Nad aitavad reguleerida putukate arvukust, levitada seemneid ja tolmeldada taimi ning toetavad ökosüsteemide toiduvõrgustikke eri mandritel. Linnud on ka üks peamisi ühenduslülisid inimese ja looduse vahel. Miljonid linnuvaatlejad ja harrastusteadlased kogu maailmas edastavad oma vaatlusandmeid üleilmsetesse andmebaasidesse, millest on saanud hädavajalik vahend linnupopulatsioonide seisundi mõistmisel ja kaitsetegevuse kavandamisel.
Samas on endiselt keeruline täpselt kindlaks teha, kus ja miks lindude arvukus väheneb ning milliseid maailma 11 000 linnuliigist tuleks pidada rändlindudeks. Teadlased kasutavad üha rohkem uusi jälgimistehnoloogiaid, sh harrastusteaduse algatusi, nagu eBird, tehisintellektil põhinevat heliseiret ja populatsioonide modelleerimist. Nende vahendite abil saab kindlaks teha rändeteid, mõista eri aastaaegadel paiknevate populatsioonide omavahelisi seoseid ning tuvastada arvukuse vähenemise põhjuseid.
Suurimad ohud rändlindudele
Peamiste ohutegurite hulka kuuluvad elupaikade kadumine, kliimamuutused, võõrliigid, kokkupõrked hoonete ja taristuga, haigused ning pestitsiidide kasutamine. Autorite sõnul tuleb arvukuse taastamiseks rakendada kaitsemeetmeid, mis käsitlevad neid ohte kogu rändlindude elutsükli ja rahvusvaheliste rändeteede ulatuses, mitte üksikute probleemide või paikade kaupa.
Puudulik seire, andmete geograafiline kallutatus ja lindude aastaringse liikumise keerukus raskendavad arusaamist sellest, kus arvukus väheneb ning millised tegurid seda põhjustavad. Elupaikade kaitsele ja kohalikele ohtudele keskenduvad looduskaitsemeetmed ei arvesta sageli rändliikide kogu aastase elutsükli vajaduste ega nende arvukust piiravate teguritega.
„Varasemad analüüsid on juhtinud maailma tähelepanu tõsiasjale, et Põhja-Ameerika ja Euroopa rändlindude arvukus väheneb murettekitava kiirusega,“ ütles Smithsoniani riikliku loomaaia ja looduskaitsebioloogia instituudi teadlane ning uuringu teine juhtiv autor Nathan W. Cooper. „Seni puudus meil aga korralik hinnang selle kohta, kuidas läheb lindudel kõigil maailma maismaa- ja mererändeteedel.“
Kuidas rändlinde paremini kaitsta?
Ülevaates esitatud tegevusraamistik näeb ette seire ja teaduslike teadmiste laiendamist, looduskaitse sotsiaalteadusliku käsitluse tugevdamist, tähtsate elupaikade kaitsmist, peamiste ohutegurite vähendamist ning rahvusvahelise koostöö suurendamist. Autorid kutsuvad ühendama ökoloogia- ja sotsiaalteadusi, et töötada välja looduskaitselahendused, mis toimivad kohalikul tasandil ning mida saab laiendada üle riikide, kultuuride, majandussüsteemide ja erinevate valitsemismudelite.
Vaja on liigikeskset ja kogu aastast elutsüklit hõlmavat looduskaitset, mis võimaldaks kindlaks teha ja vähendada rändlindude arvukust piiravaid tegureid enne, kui populatsioonid muutuvad kriitiliselt väikeseks.
Üks sellise lähenemise näide on teaduspõhine algatus Road to Recovery, mille üks asutajatest oli Marra ja mis tegutseb praegu Georgetowni ülikooli juures. Algatus koordineerib kogu läänepoolkera hõlmavat koostööd, mille eesmärk on kindlaks teha lindude populatsioonide kasvu piiravad tegurid ning rakendada sihipäraseid kaitsemeetmeid enne, kui liigid muutuvad ohustatuks. Selleks ühendatakse teaduse ja tehnoloogia edusammud liigikaitse inimlike ja ühiskondlike mõõtmetega.
Looduskaitsealgatused on tõhusad – arvukuse vähenemine ei ole paratamatu
Teadlased rõhutavad, et hoolimata murettekitavatest suundumustest on konkreetsetele liikidele keskendunud looduskaitsealgatused korduvalt edu saavutanud. Varasemad jõupingutused on aidanud taastada väljasuremise äärel olnud veelindude, kurgede, kurvitsaliste ja röövlindude populatsioone. Autorite sõnul seisneb nüüd raskus selles, kuidas laiendada neid edukaid meetmeid nii, et need vastaksid rändlindude liikumise geograafilisele ulatusele ja keerukusele.
„Arvukuse vähenemine ei ole paratamatu,“ ütles Marra. „Me teame, et looduskaitse toimib. Ülevaade näitab, et meil on paljude populatsioonide taastamiseks vajalikud teaduslikud teadmised olemas. Nüüd tuleb luua vajalikud partnerlussuhted, leida vahendid ning saavutada poliitiline ja avalikkuse toetus, et rakendada neid lahendusi rändlindude kaitseks vajalikus ulatuses.“
Arvukuse taastamiseks tuleb liigikeskne lähenemine ühendada tõhusama maastikutasandi elupaigakaitse ja ohtude vähendamisega. Samuti on vaja tugevamat rahvusvahelist koostööd ja rahastamist, ebakindlusest hoolimata ettevaatuspõhimõttest lähtuvat tegutsemist, looduskaitsevajaduste paremat selgitamist ning valdkondadevahelisi uuringuid, milles ühendatakse ökoloogilised, ühiskondlikud, majanduslikud ja valitsemisega seotud vaatenurgad.
Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu kommentaar:
“Rändlindude üleilmne vähenemine ei ole Eesti jaoks kauge probleem. Eesti asub paljude lindude olulisel rändeteel ning meie merealad, rannaniidud, märgalad ja põllumajandusmaastikud on miljonitele lindudele hädavajalikud peatus- ja talvitumispaigad. Mõne liigi puhul on Eesti vastutus eriti suur. Näiteks peatub Eesti vetes väga suur osa aulide maailma populatsioonist. 2025. aasta kevadel peatus Eestis aga 106 väike-laukhane – see on sisuliselt kogu kriitilises seisus Fennoskandia asurkond.
Rändlindude kaitse tähendabki seda, et iga riik peab hoidma korras oma osa lindude aastaringse elutsükli elupaikade võrgustikust. Pole piisav, kui pesitsusala on kaitstud, aga järgmine oluline rändepeatuspaik hävib või halveneb. Eesti tehtud otsused merealade, ranniku, märgalade ja põllumajandusmaastike kasutamise kohta võivad seetõttu mõjutada linnupopulatsioone, mille levila ulatub tuhandete kilomeetrite kaugusele.
Samas ei tohiks rändlindude keerulist elutsüklit kasutada selgitusena, et lindude vähenemise põhjused asuvad kusagil mujal. Eestis vähenevad ka meil pesitsevad ja aastaringselt siin elavad linnud. Värske linnudirektiivi aruande järgi on languses üle 40 protsendi meie pesitsevatest linnuliikidest ning näiteks paikse metsise arvukus jätkab pikaajalist vähenemist. See näitab, et ka Eesti enda elupaikade seisund ei ole piisavalt hea.
Rändlindude kaitsmisel on rahvusvaheline koostöö vältimatu, kuid see koostöö algab iga riigi kodutööst. Eesti ülesanne on tagada, et siin pesitsevatel lindudel oleksid kvaliteetsed pesitsuspaigad ning siit läbi rändavatel ja siin talvituvatel lindudel säiliks piisavalt häid ja turvalisi peatus-, toitumis- ja puhkealasid. Selleks tuleb vähendada intensiivset maakasutust põllumajanduses, metsades, märgaladel jm sektorites. See tähendab alandada raiemahtusid ja lageraie põhist metsamajandamist, vähendada pestitsiidide ja väetiste kasutamist, mitte avada uusi turbakaevandusi jne.”
Viide uuringule
Status, threats and conservation of Earth’s migratory birds
Loe lisaks
Põhjamere tervis on tõsises ohus
Tehisintellekt teeb tervisele ideaalse burgeri
Kevadtormid muutuvad Euroopas üha tavalisemaks
Biosöega sööt seob süsiniku mulda