Põhjamere tervis on tõsises ohus

Plankton tagab meile hapniku iga teise hingetõmbe jaoks. Planktoni vähenemine Atlandil ja Põhjameres ohustab nii inimese kui ookeanide tervist.

Mikroskoopiline plankton ehk hõljum kuulub Maa kõige olulisemate organismide hulka. Fütoplankton toodab ligikaudu poole hapnikust, mida me hingame, ning plankton tervikuna on mere toiduvõrgustike alus, võimaldab kaladel elada, aitab siduda ja ringluses hoida süsinikku ning tagab elu püsimise ookeanides.

Uus uuring, mis põhineb enam kui kuuekümne aasta jooksul kogutud andmetel, näitab aga, et planktoni arvukus väheneb ulatuslikel aladel Kirde-Atlandil – piirkonnas, mis hõlmab Atlandi ookeani Portugali rannikust Norrani ning kogu Põhjamerd.

Teadlased kasutasid 23 planktoni andmekogu 13 teadusasutusest ning satelliidiandmeid, et koostada esimene terviklik ja kvantitatiivne hinnang selle kohta, millises seisus on Lääne-Euroopa avamere elupaigad Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi merestrateegia raamdirektiivi järgi.

Need avamere ehk pelaagilised elupaigad on piirkonnad, kus domineerib plankton ning mis on ookeanide toimimise seisukohalt keskse tähtsusega. Seni on poliitikakujundajatele tehtud hinnangud kirjeldanud planktonis toimunud muutusi, kuid neid ei olnud võimalik kvantitatiivselt ühendada selgeks piirkondlikuks keskkonnaseisundi hinnanguks.

Uus uuring täitis selle lünga, ühendades erinevate seirealade ja püsivaatlusjaamade andmed. Seejärel koondasid teadlased erinevate planktoninäitajate ja elupaigatüüpide tulemused, et hinnata piirkondlikku keskkonnaseisundit tervikuna.

Ükski Kirde-Atlandi elupaik pole heas seisundis

Tulemused näitasid, et ükski Kirde-Atlandi pelaagiline elupaik pole heas seisundis. Kuue piirkonna ja elupaiga-andmestiku kombinatsioonid said hinnangu „mitte hea“, kolme puhul oli tulemuseks hinnang „ebakindel“ ning üks jäi hindamata, sest andmeid ei olnud piisavalt.

Piirkondlikul tasandil hinnati Keldi mere ning Biskaia lahe ja Ibeeria ranniku seisund „mitte heaks“, samas kui Suur Põhjameri sai hinnangu „ebakindel“. Kõige halvemas seisus olid üldjuhul mandrilava ehk šelfi elupaigad, kus planktonikoosluste muutused ning fütoplanktoni biomassi ja zooplanktoni arvukuse vähenemine olid kõige selgemini märgatavad.

Plymouthi Ülikooli juhitud ookeanide tervise uuringus jagati piirkonnad ja elupaigad nelja keskkonnaseisundi kategooriasse – **hea keskkonnaseisund**, **mitte hea keskkonnaseisund**, **ebakindel seisund** või **hindamata**. Hinnang põhines kõigi kogutud andmete koondanalüüsil ning sellel, kas olemasolevad andmed võimaldasid usaldusväärse otsuse teha. Skeem: University of Plymouth

Ookean kuumeneb ja muutub happelisemaks

Uuring näitas ka, et planktoni ja selle elupaikade muutustega on tihedalt seotud merepinna temperatuuri tõus, toitainete sisalduse muutused, vee happelisuse suurenemine ehk pH langus ning muutused ookeani veemasside segunemises.

Seetõttu leiavad teadlased, et kõige olulisem samm pelaagiliste elupaikade kaitsmiseks on kliimamuutuste pidurdamine ülemaailmsete süsinikuheidete vähendamise kaudu.

Samuti kutsuvad nad üles otsustavamalt vähendama toitainereostust, eriti lämmastikuühendite sattumist merre, ning tagama pikaajalise planktoniseire rahastamise. Mitmed OSPARi hindamispiirkonna pikaajalised planktoniseire programmid on praegu peatatud või ohustatud rahapuuduse tõttu, kuigi need on hädavajalikud ökoloogiliste muutuste avastamiseks ja merenduspoliitika kujundamiseks.

Uuring avaldati teadusajakirjas Ecological Indicators. Seda juhtisid Plymouthi Ülikooli teadlased koostöös Euroopa ülikoolide, teadusasutuste ja keskkonnaagentuuride konsortsiumiga.

Plankton võimaldab meil teha iga teise hingetõmbe

Uuringu juhtautor, Plymouthi Ülikooli merekaitse professor Abigail McQuatters-Gollop, ütles:

„Olen planktonit uurinud üle kahekümne aasta, kuid suuresti jääb see teema endiselt alahinnatuks. Enamik inimesi isegi ei tea, mis plankton on, kuigi just plankton võimaldab meil teha iga teise hingetõmbe. See on sinivaalade ja hiidhaide põhitoit ning mängib võtmerolli süsiniku ringluses ja selle eemaldamises atmosfäärist.“

Ta lisas:

„Meie uuring annab esimest korda kvantitatiivse hinnangu planktoni seisundile sellistes olulistes piirkondades nagu Keldi meri, Biskaia laht ja Põhjameri. Tulemused näitavad, et nende merede tervist tuleb kiiresti parandada ning vähendada kahju, mida me ookeanidele põhjustame nii kohalikul kui ka üleilmsel tasandil. Samuti näitab uuring, et teadlased ja poliitikakujundajad peavad leidma uusi viise koostööks, et koguda rohkem andmeid ja kavandada, kuidas tulevikus saavutada hea keskkonnaseisund.“

Teadlaste sõnul on sõnum üheselt mõistetav:

„Hoiatus on selge: plankton muutub Euroopa kõige olulisemates meredes ning neil muutustel on palju laiem mõju kui ainult planktonile endale. Need mõjutavad toiduvõrgustikke, kalandust, süsiniku ringlust ja kõiki hüvesid, mida inimesed ookeanidest saavad. Nüüd tuleb kasutada neid tõendeid praktiliste meetmete elluviimiseks – alates kliimamuutuste leevendamisest kuni parema toitainete majandamise ja pikaajalise seireni.“

Uuring põhines ligikaudu 40 planktonieksperdi koostööl OSPARi ehk Kirde-Atlandi piirkondliku merekeskkonna kaitse konventsiooni raames. See täiendab OSPARi 2023. aasta merekeskkonna seisundi aruannet, mis hindas laiemalt kogu Kirde-Atlandi mereökosüsteemi tervist.

Kuidas hinnati planktoni elupaikade keskkonnaseisundit?

Fütoplanktoni ja zooplanktoni arvukuse ning teiste keskkonnategurite hindamine põhines 23 andmestikul, mis hõlmasid Suurt Põhjamerd, Biskaia lahte ja Keldi merd.

Teadlased võrdlesid selliseid näitajaid nagu vee sügavus, mere temperatuur, soolsus, planktoni biomass ja liikide mitmekesisus, et hinnata pelaagiliste elupaikade keskkonnaseisundit ning kontrollida, kas need vastavad OSPARi kehtestatud kriteeriumidele.

Selle põhjal jagati piirkonnad ja elupaigad nelja kategooriasse:

hea keskkonnaseisund;
mitte hea keskkonnaseisund;
ebakindel seisund;
hindamata.

Hinnang sõltus nii andmete koondanalüüsi tulemustest kui ka sellest, kas otsuse tegemiseks oli piisavalt usaldusväärseid andmeid.

Teadlaste hinnangul peaksid tulevased uuringud hõlmama rohkem pikaajalisi planktoniandmestikke, parandama rannikualade ja jõesuudmete seiret ning kasutama uusi tehnoloogiaid, näiteks automaatset pildianalüüsi ja keskkonna DNA (eDNA) meetodeid, et uurida ka neid planktonikoosluse osi, mis on seni olnud puudulikult esindatud.