Autor: Seda psühhiaatrilist seisundit pole võimalik täielikult välja ravida, kuid mõtteid ja käitumist saab suunata nii, et kuriteo oht väheneks.
Pedofiilia on parafiilia vorm (st ebatavaline seksuaalne huvi), mis võib teisi kahjustada ja seetõttu peetakse seda häireks. Uuringud näitavad, et pedofiilide ajus on (sageli, aga mitte kõigil) nii ehituslikke kui ka talitluslikke erinevusi võrreldes teiste inimestega – näiteks ajupiirkondades, mis on seotud emotsioonide ja käitumise kontrolliga.
Seda psühhiaatrilist seisundit ei ole võimalik täielikult välja ravida, kuid inimese mõtteid ja käitumist saab suunata nii, et väheneks oht kahjulikuks või kuritegelikuks tegevuseks.
Oluline on eristada kahte asja:
- kalduvus / mõtted (mida inimene ei ole ise valinud ega saa valida),
- käitumine ehk lapse seksuaalne väärkohtlemine (mille eest inimene täielikult vastutab).
Mida pedofiiliaga teha saab?
On olemas mitmeid teaduspõhiseid lähenemisi, mis aitavad:
- Psühhoteraapia (eelkõige kognitiiv-käitumuslik teraapia) – aitab mõtteid ja impulsse paremini juhtida, arendada empaatiat, enesekontrolli ning tervislikke toimetulekustrateegiaid.
- Ravimid – mõnel juhul kasutatakse ravimeid, mis vähendavad seksuaalset tungi (nt testosterooni taset alandavad preparaadid) või impulsiivsust (nt teatud antidepressandid). Neid määrab alati spetsialist.
- Tugiprogrammid – spetsiaalsed ennetusprogrammid inimestele, kes soovivad oma käitumist kontrollida enne, kui midagi halba juhtub.
Väga oluline punkt:
Mõtted ei tee kurjategijaks – käitumine aga teeb
Inimene, kellel on sellised mõtted, ei ole automaatselt kurjategija. Abi otsimine varakult on just see, mis aitab ennetada kahju – nii endale kui teistele. Kui see puudutab kedagi sinu lähedast (või sind ennast) – ka siis on abi otsimine täiesti õigustatud, julgustamistväärt ja soovitatav.
Eestis võiks alustada järgmiselt:
- perearstist (suunab edasi),
- kliinilisest psühholoogist või psühhiaatrist (spetsialistid, kes tegelevad parafiiliate ja seksuaalsete häiretega),
- anonüümsetest vaimse tervise nõustamisteenustest (nt telefoninõustamine või veebipõhine nõustamine või https://noustamine.peaasi.ee/kysi-noustajalt
Eestis spetsiaalselt mitte-kurjategijatele suunatud anonüümseid programme on praegu vähe, seetõttu on perearsti või psühhiaatri kaudu saadav abi sageli parim esimene samm. Oluline on teada, et kui pole vahetut ohtu lapsele, kehtib arsti ja psühholoogi saladuse hoidmise kohustus.
Kuidas teraapia välja näeb?
Praktikas ei ole see üks kindel “retsepti”, vaid pigem kombinatsioon meetoditest, mis kohandatakse konkreetsele inimesele. Tavaliselt näeb see välja üsna struktureeritud ja on pikaajaline.
1. Esmane hindamine
Alguses tehakse põhjalik vestlus spetsialistiga (psühholoog või psühhiaater):
- millised mõtted ja impulsid on,
- kui tugevad need on ja kui sageli tekivad,
- kas on olnud riskikäitumist,
- millised on inimese elutingimused ja tugivõrgustik.
Eesmärk ei ole hukka mõista, vaid hinnata riski ja valida sobiv lähenemine.
2. Psühhoteraapia
Kõige levinum on kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT).
a) Mõtete teadvustamine
- Õpitakse ära tundma, millal ja mis olukordades tekivad probleemsed mõtted.
- Näiteks: üksindus, stress, teatud keskkonnad.
b) Mõtete ümberhindamine
- Tuvastatakse automaatsed mõtted ja uskumused, mis võivad õigustada või vähendada teo
tõsidust (nt „see ei tee kellelegi haiget“). - Hinnatakse nende tõepärasust, tagajärgi ja mõju teistele. Kujundatakse alternatiivsed, reaalsusega kooskõlas olevad ja vastutust rõhutavad mõtted,
mida harjutatakse teadlikult kasutama riskisituatsioonides.
c) Impulsside juhtimine
- Konkreetsete tehnikate õppimine:
- tähelepanu ümbersuunamine,
- olukordadest eemaldumine,
- “STOP-tehnikad” (mõttemustri katkestamine).
d) Riskiolukordade vältimine
- Tehakse selge plaan:
- milliseid olukordi vältida (nt üksi lastega olemine),
- kuidas käituda, kui risk siiski tekib.
e) Empaatia arendamine
- Õpitakse mõistma, millist kahju selline käitumine põhjustab lapsele (psühholoogiliselt ja pikaajaliselt).
3. Käitumisplaan ja igapäevane kontroll
Sageli koostatakse väga konkreetne plaan:
- “Kui mul tekib tung → ma teen X, Y, Z”
- kontaktisik või terapeut, kelle poole pöörduda,
- regulaarsed kohtumised (nt kord nädalas alguses).
4. Ravimid (vajadusel)
Mõnel juhul lisatakse:
- ravimid, mis vähendavad seksuaalset tungi,
- või ravimid, mis aitavad impulsiivsust või ärevust kontrollida.
Ei määrata kõigile, aga võib olla oluline osa ravist.
5. Pikaajaline jälgimine
Kiireid lahendusi ei ole:
- teraapia võib kesta kuid või aastaid,
- eesmärk on püsiv enesekontroll ja turvaline eluviis.
Kui on tegemist heteroseksuaaliga, kes ei ole spetsiifiliselt just ainult “lastehuviline”, vaid seksib ka teise sugupoolega, siis kas teda saab lugeda pedofiiliks psühhiaatrilises mõttes?
Psühhiaatrias kasutatakse üsna täpseid kriteeriume. Oluline on vahe teha:
Pedofiilne huvi vs pedofiilne häire
- Pedofiilne huvi (kalduvus) tähendab püsivat seksuaalset erutust laste vastu.
- Pedofiilne häire (diagnoos) pannakse siis, kui:
- need tungid/mõtted on püsivad ja korduvad (tavaliselt vähemalt ~6 kuud),
- JA inimene on nende järgi tegutsenud või need põhjustavad talle suurt distressi,
- JA inimene on vähemalt 5 aastat vanem kui laps.
Kui inimene:
- on üldiselt heteroseksuaalne,
- tal on täiskasvanud partnerid,
- aga on olnud üksikud või juhuslikud juhtumid lastega (nt impulsiivne, situatsiooniline),
siis psühhiaatriliselt:
- tema häiret ei pruugi automaatselt liigitada pedofiilseks häireks,
- see võib kuuluda pigem muude probleemide alla, nt:
- impulsskontrolli häired,
- antisotsiaalne käitumine,
- ainete mõju,
- või nn situatsiooniline väärkäitumine.
Väga oluline piir
See, kas keegi vastab “pedofiilia” diagnoosile või mitte:
- ei muuda teo tõsidust,
- ega vähenda kahju ohvrile.
Psühhiaatriline diagnoos kirjeldab motiivi ja mustrit, mitte ei õigusta käitumist.
Püsiv, eelistatud seksuaalne huvi laste vastu → tõenäolisem pedofiilia (diagnoos).
Juhuslik või muu faktoriga seotud väärkäitumine → ei pruugi olla pedofiilia, kuigi on endiselt tõsine probleem.
Vaata ka
https://sotsiaalkindlustusamet.ee/abivajav-laps-ja-taiskasvanu/laste-ja-perede-abistamine/lastemaja