Autor: Suur aju-uuring viitab, et ATH-l on vähemalt kolm erinevat bio-alatüüpi, mida võiks tähistada kui märkamatut, klassikalist ja eriti rasket.
ATH-d ehk ADHD-d ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäiret on aastaid tüüpideks jagatud peamiselt käitumise kirjelduste järgi: osa inimesi on hajameelsemad, osa impulsiivsemad ja rahutumad. Nüüd viitab uus suur ajuuuring sellele, et ATH võib tegelikult koosneda vähemalt kolmest erinevast bioloogilisest alatüübist.
Ajakirjas JAMA Psychiatry avaldatud uuringus analüüsisid teadlased enam kui 1100 lapse ja noore aju MRT-uuringuid ning käitumisandmeid. Tulemused näitasid, et ATH-ga inimesed ei moodusta ühtset gruppi — nende aju arengumustrid võivad olla üsna erinevad. Kõige rohkem tähelepanu pälvis nn „kolmas tüüp“, mida teadlased kirjeldasid raskema ja emotsionaalselt ebastabiilsema vormina.
Jagamise aluseks võeti ajupiirkondade aktiivsus
Uuringus kasutati aju magnetresonantstomograafiat (MRI), millega saab mõõta aju eri piirkondade ehitust ja aktiivsust. Seejärel võrreldi tulemusi laste käitumise, tähelepanuvõime, impulsiivsuse ja emotsionaalse kontrolliga.
Oluline on, et teadlased ei alustanud traditsioonilistest diagnoosidest, vaid lasid arvutimudelitel otsida andmetest mustreid. See tähendab, et esmalt uuriti, millised ajud näevad omavahel sarnased välja, ja alles siis vaadati, kuidas need inimesed käitusid.
Nii joonistuski välja kolm üsna erinevat gruppi.
Esimene tüüp: peamiselt tähelepanematu ATH
Selles grupis olid lapsed ja noored, kelle peamine raskus oli keskendumine.
Neil esines:
- hajameelsust,
- unustamist,
- raskusi ülesannete lõpuleviimisel,
- aeglast töötempot,
- mõtete „uitamist“.
Samas oli neil vähem tugevat impulsiivsust või emotsionaalseid plahvatusi. Ajuuuringutes olid muutused suhteliselt tagasihoidlikud ning puudutasid peamiselt tähelepanu ja töömälu eest vastutavaid piirkondi.
Teine tüüp: klassikaline kombineeritud ATH
See oli kõige tuttavam ATH vorm. Selles grupis esines korraga:
- tähelepanuraskusi,
- hüperaktiivsust,
- impulsiivsust.
Need lapsed võisid olla pidevas liikumises, katkestada teisi, tegutseda enne mõtlemist ja väsida kiiresti rutiinsetest tegevustest. Ajuuuringud näitasid tugevamaid muutusi piirkondades, mis osalevad impulsside kontrollis ja tegevuste planeerimises.
Kolmas tüüp: raskem ja emotsioonidelt ebastabiilsem vorm
Kõige rohkem huvi pakkus teadlastele aga kolmas grupp. Sellesse kuulunud lastel esines:
- väga tugev impulsiivsus,
- äkilised vihahood,
- pikad emotsionaalsed „meltdown’id“,
- halb frustratsioonitaluvus,
- tugevad meeleolu kõikumised.
Just selles grupis leiti ka kõige rohkem erinevusi aju ehituses — muutusi oli koguni 45 ajupiirkonnas. Eriti puudutas see prefrontaalset korteksit ehk eesajukoort, mis aitab emotsioone ja käitumist kontrollida ning sügavamaid ajustruktuure, mis on seotud motivatsiooni ja emotsioonide reguleerimisega. Teadlaste hinnangul võib see aidata selgitada, miks osa ATH-ga lapsi kogeb palju raskemaid emotsionaalseid probleeme kui teised.
Erinevatele ATH / ADHD bioloogilistele vormidele sobib erinev lähenemine
Praegu diagnoositakse ATH-d peamiselt sümptomite järgi. Kuid kaks sama diagnoosiga inimest võivad tegelikult olla neurobioloogiliselt üsna erinevad. Uuringu autorite sõnul võib tulevikus olla võimalik täpsemalt ennustada, milline ravi kellelegi sobib; valida paremaid teraapiaid ja märgata varakult lapsi, kellel on suurem risk raskemate emotsionaalsete probleemide tekkeks. See ei tähenda siiski, et vana diagnoosisüsteem kohe muutuks. Teadlased rõhutavad, et tulemusi tuleb veel kinnitada teiste uuringutega.
Kas ATH diagnoosimine muutub tulevikus?
Võimalik. Neuroteadlased usuvad üha rohkem, et paljud vaimse tervise häired — sealhulgas ATH ja autism — ei ole kaks erinevat seisundit, vaid terve spekter erinevaid aju arengumustreid. See uus uuring on üks tugevamaid viiteid sellele, et ATH taga võivad peituda erinevad bioloogilised mehhanismid, mis vajavad erinevat lähenemist. Teisisõnu: tulevikus ei pruugi küsimus olla enam lihtsalt selles, kas inimesel on ATH või mitte, vaid hoopis selles, millist tüüpi ATH-ga on tegemist.
Viide uuringule
Loe lisaks
25% täiskasvanutest kahtlustab, et neil on hüperaktiivsus
90% autismiga täiskasvanutest on diagnoosimata
Autism – soolemikroobid mõjutavad käitumist