Kas foolhape B9 aitab enesetappe ennetada?

Foolhape ehk vitamiin B9 võib olla seotud väiksema enesetapuriskiga. Uus Rootsi uuring näitab aga, et seos on keerulisem …

Kas odav ja laialdaselt kättesaadav vitamiin võiks aidata enesetappe ennetada? See küsimus äratas suurt huvi pärast seda, kui ulatuslik USA uuring leidis seose foolhappe kasutamise ning enesetapukatsete ja tahtliku enesevigastamise vähenemise vahel.

Euroopa Neuropsühhofarmakoloogia Kolleegiumi (ECNP) aastakongressil esitletav Rootsi uuring annab aga põhjust esialgsetesse lootustesse ettevaatlikult suhtuda. Tulemused sõltusid nii vanusest kui ka soost ning uuring ei võimalda öelda, kas erinevuste taga oli foolhape ise või seda saanud inimeste tervislik seisund.

Foolhape ehk B9-vitamiin ja vaimne tervis

Foolhape mängib olulist rolli kesknärvisüsteemi virgatsainete ehk neurotransmitterite tootmises. Need ained aitavad närvirakkudel omavahel teavet vahetada. Organismi foolhappetaset on seostatud depressiooni, põletiku ja suitsidaalse käitumisega.

Seetõttu on teadlased uurinud, kas foolhappe lisamanustamine võiks aidata vähendada ka enesetapukatseid ja tahtlikku enesevigastamist.

Ajakirjas JAMA Psychiatry 2022. aastal avaldatud ulatuslikus USA uuringus leiti, et foolhapperetseptidega kaetud ajavahemikel esines enesetapukatseid ja tahtliku enesevigastamise juhtumeid 44% vähem. See tekitas laialdast huvi foolhappe määramise vastu inimestele, kelle enesetapurisk on suurem.

Tegu oli siiski vaatlusuuringuga: teadlased tuvastasid seose, kuid ei saanud selle põhjal tõestada, et vähenemise põhjustas foolhape.

Rootsi uuring hõlmas 16 aasta andmeid ja 3463 surma

Uues uuringus analüüsisid teadlased avalikult kättesaadavaid andmeid kõigist Rootsi 21 piirkonnast aastatel 2006–2021. Nad uurisid, kas foolhappe apteegist väljastamine oli seotud noorte täiskasvanute enesetapuga seotud surmadega ning kas seos erines vanuse ja soo järgi.

Andmed hõlmasid 3463 enesetapuga seotud surma 20–29-aastaste seas. Neist:

2693 liigitati enesetapuks;
770 puhul jäi kindlaks tegemata, kas surma põhjustanud sündmus oli tahtlik.

Viimane arv tähendab, et kõiki uuringusse kaasatud surmasid ei saanud kindlalt enesetapuks nimetada.

Foolhappe ja enesetapusurmade seos erines vanuse ja soo järgi

Meeste puhul ei olnud tulemused ühesugused. 20–24-aastaste meeste rühmas seostus foolhappe suurem väljastamine enesetapuga seotud surmade suurema koondumisega kui noorematel meestel. Seevastu 25–29-aastaste meeste rühmas seostus foolhappe väljastamine nende surmade vähenemisega.

Naiste seas statistiliselt olulisi seoseid ei leitud. See tähendab, et andmed ei andnud piisavalt kindlat alust väita, et foolhappe väljastamise ja enesetapuga seotud surmade vahel oleks olnud seos.

Uuringut juhtinud professor Jussi Jokinen Karolinska instituudist ja Umeå ülikoolist rõhutas:

„Meie tulemusi ei tohiks tõlgendada tõendina selle kohta, et foolhape suurendab enesetapuriski.“

Tema sõnul osutavad tulemused eelkõige vajadusele olla ettevaatlik.

„Vaatlusuuringutes leitud seoseid retseptide väljakirjutamise ja suitsidaalse käitumise vahel võib olla keeruline tõlgendada, sest ravi saavad inimesed võivad olulisel määral erineda neist, kes seda ei saa.“

Miks ei tõesta uuring kindlalt foolhappe kasu ega kahju suitsiidide ennetamisel?

Rootsi uuringus võrreldi piirkondlikke andmeid. Teadlased ei jälginud eraldi iga inimest, et teada saada, kas ta foolhapet võttis ning mis tema tervisega hiljem juhtus.

Näiteks võib ühes piirkonnas olla rohkem foolhapperetsepte ja rohkem enesetapuga seotud surmasid. Sellest ei saa järeldada, et surnud inimesed foolhapet kasutasid või et vitamiin nende surmas rolli mängis.

Seost võib mõjutada ka põhjus, miks foolhapet üldse määrati. Seda nimetatakse teaduskeeles näidustusest tingitud segavaks mõjuks.

Lihtsamalt öeldes: foolhapet saanud inimeste tervis, psüühiline seisund või käitumine võis juba enne ravi erineda nende omast, kellele foolhapet ei määratud. Mõned neist erinevustest võivad omakorda olla seotud enesetapuriskiga. Sel juhul võib retsept osutada inimese terviseprobleemidele, mitte olla hilisema sündmuse põhjus.

Seetõttu käsitlevad autorid tulemusi põhjusena teemat edasi uurida. Uuring ei tõesta ei foolhappe kaitsvat ega kahjulikku mõju.

USA ja Rootsi uuring mõõtsid erinevaid asju

Esmapilgul võivad USA ja Rootsi uuringu järeldused tunduda vastuolulised. Tegelikult olid erinevad nii uuritud inimesed, uuringute ülesehitus kui ka see, mida mõõdeti.

USA uuringus vaadeldi enesetapukatseid ja tahtlikku enesevigastamist, Rootsi uuringus aga enesetapuga seotud surmasid. Rootsi teadlased võrdlesid piirkondlikke mustreid.

„Varasemad uuringud tõstatasid olulise võimaluse, et foolhape võib olla seotud suitsidaalse käitumise vähenemisega. Meie uuring ei ole nende uuringutega otseses vastuolus, sest uuritud populatsioonid, tulemusnäitajad ja uuringukavandid on erinevad: see näitab, et pilt ei ole ühene,“ ütles Jokinen.

Tema sõnul on enne foolhappe käsitlemist enesetappude ennetamise võimalusena vaja pikaajalisi uuringuid, kus jälgitakse üksikuid inimesi. Need peavad arvestama nii foolhappe määramise põhjust kui ka patsientide tervislikku seisundit.

„See tähendab, et lõplikku vastust veel ei ole.“

Kas foolhappe kasutamist tuleks suitsiidide ennetamiseks muuta?

Professor Jokineni vastus on selge:

„Need tulemused ei tohiks ajendada muutma foolhappe kliinilist kasutamist. Eelkõige ei tohiks neid tõlgendada tõendina selle kohta, et foolhape suurendab enesetapuriski.“

Küll aga peaksid arstid ja teadlased tema sõnul olema ettevaatlikud, kui peavad foolhapperetseptide ja väiksema enesetapuriski vahelist seost tõendiks vitamiini otsese kaitsva mõju kohta.

Järgmistes uuringutes tuleks siduda inimese foolhapperetseptid teabega selle kohta, miks ravim määrati, millised haigused tal on, milliseid teisi ravimeid ta kasutab ning kas ta tarvitab psühhoaktiivseid aineid. Võimaluse korral tuleks mõõta ka organismi folaaditaset.

Nii saaks paremini eristada, kas täheldatud seosed tulenevad foolhappest või seda saanud inimeste tervislikest ja muudest iseärasustest.

Enesetappude ennetamine vajab täpsemalt sihitud lahendusi

Uuringut sõltumatult kommenteerinud dr Xenia Gonda Budapesti Semmelweisi ülikoolist rõhutas, et suitsidaalsel käitumisel ei ole ühtainsat, kõigi inimeste puhul ühesugust bioloogilist tausta. Selle taga olevad mehhanismid võivad erineda ka soo ja vanuse järgi.

Tema sõnul on nende erinevuste mõistmine vajalik, et leida täpsemalt sihitud ennetusvõimalusi ka kogu rahvastiku jaoks.

Foolhape väärib uurimist, sest see on odav, laialdaselt kättesaadav ja hõlpsasti kasutatav. Samuti ei kaasne selle kasutamisega psühhiaatrilise abi saamist sageli takistavaid barjääre ega häbimärgistamist.

„Samas ei tõenda kättesaadavus ja bioloogiline usutavus tõhusust,“ ütles Gonda.

Ta rõhutas, et vaatlusuuringu tulemused ei tõesta foolhappe rolli suitsidaalse käitumise põhjustajana ega selle lisamanustamise kaitsvat mõju.

„Täheldatud soo- ja vanusepõhised erinevused on eriti väärtuslikud, sest need rõhutavad vajadust liikuda kõigile ühtmoodi sobivate mudelite juurest edasi nii enesetappude uurimises kui ka psühhiaatrilises ennetuses.“

Dr Gonda ei osalenud uuringus. Uuringut „Foolhapperetseptide ja enesetapusurmade seos Rootsi noorte täiskasvanute seas“ esitlevad Münchenis toimuval ECNP kongressil J. Jokinen, A. Mert ja A. Desai Boström.

Kuidas B9 ehk foolhapet toodetakse?

Tablettides ja toidu rikastamiseks kasutatav foolhape valmistatakse tavaliselt tööstusliku keemilise sünteesi teel. Selle molekul pannakse kokku lihtsamatest keemilistest ühenditest.

Lihtsustatult toimub tootmine nii:

Valmistatakse molekuli lähteained. Ühes levinud tootmisviisis kasutatakse kolme ühendit: 2,4,5-triamino-6-hüdroksüpürimidiini, triklooratsetooni ja para-aminobensoüülglutamiinhapet.
Lähteained ühendatakse keemilise reaktsiooni abil. Kontrollitud tingimustes moodustub neist foolhape.
Saadud foolhape eraldatakse ja puhastatakse. Segu filtreeritakse ja pestakse ning foolhape puhastatakse ümberkristallimisega: see lahustatakse ja lastakse uuesti kristallidena välja sadestuda, et vähendada lisandite sisaldust.
Puhastatud aine kuivatatakse. Nii saadakse foolhappepulber, mida saab kasutada edasises tootmises. Täpne protsess võib tootjati erineda.

B9-vitamiin on tegelikult mitme omavahel seotud ühendi üldnimetus. Toidus esineb see looduslike folaatidena, foolhape on aga vorm, mida kasutatakse enamikus toidulisandites ja rikastatud toiduainetes. Looduslikke folaate leidub näiteks rohelistes lehtköögiviljades, ubades, hernestes ja maksas. Seega ei tähenda „toidus leiduv B9-vitamiin“ ja „foolhape tabletis“ päris sama keemilist vormi.

Depressiooni leevendamine ei tõesta veel enesetappude vähenemist

Depressioon on üks olulisemaid enesetapu riskitegureid, kuid enesetapuni võivad viia mitme asjaolu koosmõjud. Riski mõjutavad ka varasemad enesetapukatsed, alkoholi ja teiste ainete tarvitamine, krooniline valu, üksildus ning rasked elukriisid. Seetõttu ei saa vitamiini või muu toidulisandi võimalikust depressioonisümptomeid leevendavast mõjust järeldada, et see vähendab ka enesetapukatseid või enesetapusurmasid. Seda tuleb eraldi uurida.

Aine	Hinnang depressiooniravi seisukohast
Oomega-3, eeskätt EPA	Kõige tugevama juhenditoetusega lisaravi antidepressandile. WFSBP/CANMAT-i juhend käsitleb doosi 1–2 g EPA-t päevas. Siiski on uuringute tulemused ebaühtlased: NCCIH hinnangul on toime ebakindel ja kasu võib olla kliiniliselt väike. Iseseisva depressiooniravina pole piisavalt toetust.
L-metüülfolaat ehk 5-MTHF	B9-vitamiini vorm, millel on nõrk juhenditoetus depressiooni lisaravina. Seda ei saa samastada tavalise foolhappega ega eeldada, et iga „aktiivse folaadi“ toidulisand annab soovitud ravitoime.
Tavaline foolhape	Depressiooniravina juhendis toetust ei saanud. Folaadipuuduse korrigeerimine on siiski põhjendatud.
D-vitamiin	Depressiooni puhul nõrk juhenditoetus. Kindlam põhjendus on puudujäägi korrigeerimine; piisava D-vitamiinitaseme korral pole lisakasu kindel.
B12-vitamiin	Vajalik puuduse korral, sest puudus võib põhjustada väsimust ja neuroloogilisi sümptomeid. Sellest ei tulene, et lisamanustamine raviks depressiooni piisava B12-tasemega inimesel.
Q10	Lootustandev, kuid esialgu vaid lisaravina. Väikeses randomiseeritud uuringus kasutati 200 mg päevas kaheksa nädala jooksul koos tavapärase depressiooniraviga. Üldiseks ravisoovituseks vajab see rohkem kinnitust.
Magneesium	WFSBP/CANMAT-i juhend ei soovitanud seda depressiooni põhi- ega lisaraviks, sest veenvat kasu ei ilmnenud. Puuduse korrigeerimine on eraldi küsimus.
Seleen	Praeguse tõendusmaterjali põhjal ei lisaks seda depressiooniravi kombinatsiooni rutiinselt. Puuduse korrigeerimine on eraldi küsimus.

Juhendihinnangud pärinevad WFSBP/CANMAT-i ülevaatest; oomega-3 puhul on oluline arvestada ka NCCIH ettevaatlikuma hinnanguga. pubmed.ncbi.nlm.nih.gov B12-puuduse tagajärgi kirjeldab NIH; Q10 uuring oli väike, 69 osalejaga. ods.od.nih.gov Seleeni liigse tarvitamise riske kinnitab NIH ülevaade. ods.od.nih.gov

Depressiooniravis on uuritud ka vitamiine ja teisi toitaineid, kuid nende toime sõltub ainest, selle vormist ja patsiendi terviseseisundist. EPA-rikkal oomega-3 preparaadil on mõningane toetus antidepressantravi lisana, kuigi kasu suurus ja kindlus on vaieldavad. B9-vitamiini vormil L-metüülfolaadil on lisaravina nõrk teaduslik toetus, tavalisel foolhappel aga mitte. Q10 kohta on esialgseid positiivseid tulemusi. B12-, folaadi- ja D-vitamiini puudujäägid tuleb korrigeerida, kuid puuduse ravi ei tähenda, et samad ained aitaksid depressiooni korral kõiki. Nende lisandite võimalikust mõjust depressioonile ei saa järeldada, et need ennetavad enesetappe.

Folaadi lisamanustamise juures jääb oluliseks B12-puuduse hindamine: suur foolhappekogus võib parandada aneemiat, samal ajal kui B12-puudusest tingitud närvikahjustus jätkub.