Nii väheneb psühhiaatrilise haiglaravi vajadus

Vaimse tervise kriisi kogenud inimeste uus järjepideva abistamise viis vähendab haiglaravi vajadust ning suurendab rahulolu.

Avatud dialoog ehk Open Dialogue on inimesekeskne võrgustikumudel, mis toob patsiendid, arstid ja teised ravispetsialistid ning inimese enda sotsiaalse võrgustiku liikmed kokku, et vaimse tervise kriisi ajal ja pärast seda ravi kavandada ja hinnata. Soomes 1980. aastatel väljatöötatud mudelit kasutatakse juba mõnes Ühendkuningriigi riikliku tervishoiuteenistuse NHS-i piirkondlikus organisatsioonis ning see äratab mujal maailmas üha suuremat huvi. Avatud Dialoogi meetodit on kasutatud ka Eestis.

Ajakirjas The Lancet Psychiatry avaldatud uuring on esimene randomiseeritud kontrolliga uuring avatud dialoogi ehk Open Dialogue’i kohta. Avatud dialoog on ühtaegu nii ravimeetod kui ka vaimse tervise teenuste korraldamise viis.

Võrgustikutöö on Avatud Dialoogi keskne osa

Avatud dialoogi keskne osa on korrapäraste võrgustikukohtumiste korraldamine. Nendel kohtuvad patsient ja tema sotsiaalse võrgustiku liikmed – näiteks pereliikmed, hooldajad või sõbrad – kahe avatud dialoogi spetsialistiga. Samad spetsialistid jäävad patsiendi abistamisega seotuks ka pärast kriisi möödumist. Kohtumistel püütakse kujundada ühist arusaama inimese vaimse tervise probleemidest, suurendada tema toimevõimekust ning arendada ja säilitada toetavaid suhteid.

Haigus võib tagasi tulla, kuid ei pruugi enam haiglaravi vajada

Avatud dialoogi ODDESSI uuringus osales 494 inimest, kellele pakuti pärast vaimse tervise teenistuse poole pöördumist kas avatud dialoogi või tavapärast ravi. Uuring näitas, et sõltumata sellest, kas patsient valis tavaravi või avatud dialoogi, oli keskmine aeg, mis kulus esimesest paranemisest haiguse taastekkeni, enamvähem sama.

Avatud dialoogi paljulubavad tulemused ilmnevad aga edaspidises haiguse leebemas kulus. Avatud dialoogi abil ravitud inimestel oli tavapärast ravi saanutega võrreldes üle kolme korra suurem tõenäosus, et nad ei vajanud kordagi psühhiaatrilist haiglaravi. Samuti suunati neid uuringu kaheaastase jälgimisperioodi jooksul väiksema tõenäosusega uuesti kriisiabisse. Teadlaste sõnul osutavad need tulemused sellele, et avatud dialoog võib aidata vähendada NHS-i kulusid.

Patsiendid tundsid end Avatud Dialoogis paremini

Avatud dialoog oli seotud ka patsientide endi hinnatud parema taastumise, tervisega seotud elukvaliteedi ja rahuloluga teenuste suhtes.

Uuringut rahastas Ühendkuningriigi riiklik tervise- ja hoolekandeuuringute instituut NIHR. Uuringut juhtis UCL-i teadlane koostöös North East London NHS Foundation Trusti – uuringu sponsori –, Londoni King’s College’i ja teistest riikidest pärit kaasautoritega.

Uuringu juhtivautor, UCL-i psühholoogia- ja keeleteaduste osakonna professor Steve Pilling ütles:

„Meie tulemused on julgustavad, sest leidsime, et avatud dialoog võib vähendada haiglavoodite kasutamist ning suurendada inimeste rahulolu ravi ja vaimse tervise teenustega seotud kogemustega. Me ei leidnud aga erinevust haiguse taastekkeni kulunud ajas, mis on vaimse tervise ravi tõhususe oluline näitaja.

Vaimse tervise kriisi kogev inimene võib sageli sattuda mitme erineva vaimse tervise meeskonna hoole alla, mis võib tekitada meelehärmi ning muuta abi kohati killustatuks. Avatud dialoogi eesmärk on vähendada inimeste liikumist erinevate meeskondade vahel ning toetada seeläbi koostööl põhineva ja patsiendikeskse abi osutamist.

Avatud dialoogi kliinilise tõhususe täielikuks kindlakstegemiseks, selle meetodite täiustamiseks ja tõhususe aluseks olevate mehhanismide paremaks mõistmiseks tuleb veel tööd teha.“

Soomes kasutatakse Avatud Dialoogi veidi teisiti

Uuringus kasutatud avatud dialoog ei hõlmanud peredele suunatud sekkumisi, mida kasutatakse Soomes avatud dialoogi tavapärase osana, ega teisi psühholoogilisi sekkumisi, mille puhul on teada, et need parandavad paljude psüühikahäirete ravitulemusi. Autorid märgivad ka, et pereliikmed või sõbrad osalesid võrgustikukohtumistel kavandatust ja avatud dialoogi teiste rakendusviisidega võrreldes vähem.

Seetõttu võis uuringus täheldatud kasu tuleneda vaimse tervise meeskondade töö paranemisest. Teadlaste sõnul tuleb veel uurida, millistes tingimustes avatud dialoog kõige paremini toimib ja kuidas kohandada seda Ühendkuningriigis kasutamiseks.

Teadlased töötavad nüüd selle nimel, et avatud dialoog muutuks kättesaadavaks kogu Ühendkuningriigis. Samal ajal jätkatakse lähenemise tõhususe jälgimist, pöörates erilist tähelepanu psühhiaatrilise haiglaravi vajaduse vähendamisele.

Paljud inimesed on sattunud kriisiabi ja haiglaravi pöördukse vahele

Uuringu kaasautor, NELFT-i psühhiaater ja SOAS-i suhetepsühhiaatria professor Russell Razzaque ütles:

„Vaimse tervise teenused on tohutu surve all ning paljud inimesed on sattunud kriisiabi ja haiglaravi pöördukse vahele.

Liiga sageli on abi killustunud, perekonnad jäetakse kõrvale ning meie teenustes ei pühendata piisavalt aega sügava ja kestva terapeutilise suhte loomisele. ODDESSI uuring näitab, et kui abi rajatakse suhetele, vastastikkusele, järjepidevusele ja ühisele otsustamisele, hindavad inimesed oma taastumist, elukvaliteeti ja abikogemust paremaks ning vajavad samal ajal märksa vähem haigla- või kriisiabi.“

Kuue kuuga sotsiaalsest eraldatusest ja töövõimetusest ülikooli

Rachel Banister, kes asutas pärast aastatepikkust võitlust oma teismelistele tütardele sobiva abi leidmise nimel organisatsiooni Mental Health – Time for Action, pöördus viimaks avatud dialoogi poole. Ta leidis, et see lähenemine toimis. Banister ütles:

„Emana olen alati soovinud vaid seda, et saaksin oma tütreid toetada. Aastaid tundsin aga, et mind on abistamisest täielikult kõrvale jäetud, ega teadnud, kuidas neid aidata. Meie perekonda puudutavaid otsuseid tehti ilma meieta ning mu tütar kohtus loendamatute spetsialistidega. Ta pidi oma lugu ikka ja jälle kordama ning see tekitas talle sageli uue trauma.

Avatud dialoog muutis seda täielikult. Esimest korda olime kõik ühes ruumis ning meid kuulati ja võeti kuulda. See võimaldas meil olla ausad ja endast väljas ning hakata üksteist mõistma viisil, mida me polnud kunagi varem suutnud.

Tunneme end perekonnana tugevamana ega kanna enam kõiki raskusi üksinda. Kuue kuuga jõudis üks mu tütardest sotsiaalsest eraldatusest, töövõimetusest ja toetustest sõltumisest keskkooli lõpueksamite sooritamise ning kodust 120 miili kaugusel asuvasse ülikooli õppima asumiseni. Kunagi arvasime, et midagi sellist ei saa juhtuda.“

Avatud Dialoogi on katsetatud ka Eestis

Avatud dialoog ei ole Eestis päris tundmatu. Aastatel 2021–2022 katsetasid Sotsiaalkindlustusamet ja Tartu Ülikool seda kolmes rehabilitatsiooniasutuses raske ja sügava puudega kuni 15-aastaste laste ning nende perede abistamisel. Väljaõppe läbisid 17 rehabilitatsioonispetsialisti ja kuus Sotsiaalkindlustusameti töötajat. Korraldati võrgustikukohtumisi, kuhu kutsuti lapse ja vanemate kõrval ka teised pere jaoks olulised inimesed ning vajaduse korral õpetajad, terapeudid, sotsiaaltöötajad ja tervishoiutöötajad.

Eesti katse ei toimunud psühhiaatrilises kriisiabis ega uurinud seda, kas avatud dialoog vähendab psühhiaatriahaiglasse sattumist. Seetõttu ei saa selle tulemusi otseselt võrrelda Briti uuringuga. Küll aga näitas Eesti kogemus, et selline tööviis on siin võimalik ning võib aidata ühendada seni eraldi tegutsevaid spetsialiste. Pere ei pea siis rääkima sama lugu üha uuesti erinevates asutustes ning olulisi otsuseid ei tehta inimese ja tema lähedaste teadmata.

Lähedased kaasatakse vaid patsiendi nõusolekul

Foto: Open_Arms_Initiative!

Psühhiaatrilise haigusega inimese lähedase jaoks tähendaks avatud dialoog ennekõike seda, et teda ei jäeta automaatselt ukse taha. Kui patsient on sellega nõus, kaasatakse pereliikmed või teised usaldusväärsed inimesed ravi arutamisse võimalikult varakult. Lähedased saavad rääkida sellest, mida nemad on märganud, küsida küsimusi ja arutada koos spetsialistidega, kuidas inimest pärast kriisi toetada. See ei tähenda, et perekond hakkaks patsiendi eest otsustama. Keskmes jääb inimene ise ning kõik ravi puudutavad vestlused püütakse pidada tema osalusel ja võimalikult läbipaistvalt.

Tartu Ülikooli uuringus osalenud pered ja spetsialistid leidsid, et võrgustikukohtumised aitasid tuua esile seni väljaütlemata pinged, parandada inimeste omavahelist mõistmist ning kohandada abi pere tegelike vajaduste järgi. Samas selgus, et avatud dialoogi ei saa lisada olemasolevale süsteemile lihtsalt ühe uue vestlusmeetodina. See eeldab väljaõppinud meeskonda, vähemalt kahe spetsialisti osalemist kohtumistel, võimalust minna inimese koju, järjepidevat supervisiooni ning tervishoiu- ja sotsiaalabi paremat koostööd.

Eeldused kasutamiseks on ka Eestis olemas

Praegu ei ole avatud dialoog Eestis üleriigiline psühhiaatrilise kriisiabi mudel. Seda kasutavad mõned vastava väljaõppe saanud terapeudid ja teised spetsialistid ning Tartu Ülikoolis korraldatakse avatud dialoogi põhikoolitusi. Meetodi võimalikku kasutamist Eesti vaimse tervise süsteemis on arutatud ka erialaringkondades. Olemas on seega nii esimesed praktilised kogemused kui ka koolitajad, kuid psühhiaatrilises ravis tuleks selle mõju veel eraldi ja korralikult uurida.

Eestis võiks järgmine samm olla ühe piirkondliku psühhiaatriakliiniku juures tehtav katseprojekt. Seal saaks jälgida, kas kiiresti kokku kutsutav ja kogu kriisi jooksul patsiendi kõrval püsiv meeskond vähendab haiglaravi, korduvaid kriise ja lähedaste koormust. Briti uuringu tulemused annavad sellise katse alustamiseks põhjust, kuid ei tõesta veel, et täpselt samasugused tulemused korduksid Eesti teistsuguses tervishoiusüsteemis.