Kas seadused teevad sotsiaalmeedia noortele turvalisemaks?

USA kogemus ütleb, et vastuvõetud SOME-seadused ei lähtu alati tõenduspõhisusest ega aita ka tõhusalt noorte vaimset tervist kaitsta.

USA osariigid katsetavad väga erinevaid strateegiaid, et kaitsta noorte vaimset tervist interneti halbade mõjude eest. Nende hulgas on osariikide seadused alates TikToki keelustamisest ja vanuse kontrollimise nõuetest kuni koolides antavate meediapädevuse tundideni.

Seadusandliku tegevuse hoogustumine peegeldab kasvavat muret sotsiaalmeedia mõju pärast noorte vaimsele tervisele, sest depressiooni ja ärevuse esinemissagedus on viimastel aastatel suurenenud. Poliitilised lähenemisviisid on aga osariigiti märkimisväärselt erinevad ning teaduslikud tõendid nende tõhususe kohta on vastuolulised.

10 USA osariiki, 16 sotsiaalmeedia seadust

Et paremini mõista, kuidas osariigid sellele probleemile reageerivad, analüüsis George Masoni Ülikooli rahvatervise kolledži sotsiaaltöö teaduri Melissa Villodase juhitud uurimisrühm kümnes osariigis vastu võetud 16 seadust. Ajakirjas The Journal of Policy Practice and Research avaldatud uuring pakub üht esimest raamistikku osariikide järjest kirjuma sotsiaalmeediaseaduste kogumi korrastamiseks ja hindamiseks.

Kolm suurimat SOME-seaduste kategooriat

Teadlased leidsid, et meetmed jagunesid üldiselt kolme suurde kategooriasse.

Juurdepääsu piiramine selliste meetmetega nagu vanema nõusoleku nõue, vanuse kontrollimine, internetikasutuse piiramine koolis ning ühel juhul Montanas ka katse TikTok keelustada. See oli ülekaalukalt kõige levinum lähenemisviis, kuigi tõendeid selle kohta, et paljud sellised meetmed parandaksid noorte vaimset tervist, on suhteliselt vähe.
Kahjuliku sisuga kokkupuute vähendamine, piirates alaealistele suunatud reklaami ja platvormide potentsiaalselt sõltuvust tekitavaid funktsioone ning laiendades vanemliku kontrolli võimalusi. Senised uuringud pakuvad nende lähenemisviiside toetuseks mõnevõrra tugevamaid, kuigi endiselt vastuolulisi tõendeid.
Meediapädevuse arendamine, õpetades õpilastele näiteks väärinfot ja küberkiusamist ära tundma; parandama internetiturvalisust ning käsitledes teemasid sotsiaalmeedia mõjust vaimsele tervisele. See oli kõige harvem kasutatud lähenemisviis, kuigi olemasolevad tõendid viitavad sellele, et tegemist võib olla paljutõotava strateegiaga, eriti kui õpetuses käsitletakse nii sotsiaalmeedia kasutamise riske kui ka kasulikke külgi.

Juurdepääsu piiramise kasuks on tõendeid kõige vähem

„Enamik selleteemalisi uuringuid on keskendunud otseselt sellele, kuidas sotsiaalmeedia mõjutab noorte vaimset tervist,“ ütles Villodas, sotsiaaltöö osakonna kaasprofessor ja uuringu juhtiv autor. „Meie tahtsime mõista, mida osariikide valitsused probleemi lahendamiseks tegelikult teevad, kas olemasolevad tõendid toetavad neid lähenemisviise ning millistes küsimustes on vaja lisauuringuid.“

Ta rõhutas ka uuringu „inimene oma keskkonnas“ vaatenurka. See on sotsiaaltöö üks põhilisi käsitlusviise, mille puhul vaadeldakse, kuidas laiemad jõud, sealhulgas avalik poliitika, võivad mõjutada noore kogemusi ja vaimset tervist.

Kõige tõhusam on meediapädevuse õpetamine

Uuring tõi esile ühe silmatorkava vastuolu: kõige sagedamini kasutatud poliitilise lähenemisviisi – noorte juurdepääsu piiramise – tõhusust toetas kõige vähem tõendeid. Samal ajal näis meediapädevuse õpetamine olevat üks kõige tõenduspõhisemaid lähenemisi. Paraku sisaldus viimane vaid ühes Floridas vastuvõetud seaduses.

„Paljud osariigid on keskendunud sellistele meetmetele nagu vanema nõusolek ja vanuse kontrollimine, kuid neid strateegiaid toetavad tõendid on endiselt piiratud hulk,“ ütles Villodas. „Meediapädevusele on pööratud palju vähem tähelepanu, kuigi see võib olla üks paljutõotavamaid lähenemisviise, kui noortele õpetatakse nii sotsiaalmeedia riske kui ka selle kasulikke külgi.“

Uuring kajastab õiguslikku olukorda kuni 2024. aasta novembrini, kuid Villodase sõnul on selle tulemused mõeldud aitama poliitikakujundajatel hinnata tulevasi ettepanekuid ajal, mil teaduslik tõendusmaterjal edasi areneb.

Mujal maailmas katsetatakse nii keelde kui vanusekontrolli

Foto: Kindel Media

Kõige kaugemale on läinud Austraalia, kus 2025. aasta detsembrist peavad platvormid takistama alla 16-aastastel sotsiaalmeediakontode omamist. Lapsi ega vanemaid ei karistata – vastutus lasub platvormidel. Esimesed tulemused näitavad, et 10–15-aastaste seas vähenes vähemalt ühe piiranguga hõlmatud konto omanike osakaal kolme kuuga 52,4 protsendilt 42,1 protsendile. Sotsiaalmeediat kasutas siiski endiselt 81,5 protsenti lastest, sest seda saab vaadata ka kontota või kasutada kellegi teise kontot. Pooltel konto säilitanud lastest ei olnud platvorm vanust üldse kontrollinud ning üle kolmandiku oli märkinud oma vanuseks vähemalt 16 aastat. Kõige olulisem tulemus vaimse tervise seisukohalt oli aga see, et kolme kuuga ei paranenud laste uni, enesehinnang, psühholoogiline heaolu ega vähenenud psühholoogiline distress. Need on alles varased tulemused, mitte lõplik hinnang: enam kui 4000 lapse ja tema vanema jälgimine jätkub kaks aastat. Austraalia eSafety Commissioneri vahehinnang

Euroopa Liidu SOME-piiramise katsetused

Euroopas on valitud pigem platvormide kohustamise ja vanusekontrolli tee. Euroopa Liidu digiteenuste määrus keelab alaealistele profiilipõhise reklaami ning nõuab platvormidelt laste kaitsmist sõltuvust soodustava disaini, küberkiusamise ja kahjuliku sisu eest. Prantsusmaa, Taani, Kreeka, Itaalia ja Hispaania on asunud kohandama Euroopa Liidu vanusekontrollilahendust, millega saab tõendada nõutud vanust oma isikut ja muid isikuandmeid avaldamata. Selle tegeliku mõju kohta laste vaimsele tervisele veel tulemusi ei ole. Euroopa Komisjoni vanusekontrolli katseprojekt

Britid üritavad kahjuliku sisu nähtavust piirata

Ühendkuningriigi internetiohutuse seadus ehk Online Safety Act kohustab platvorme tuvastama lapsi ja piirama nende kokkupuudet pornograafia, enesevigastamist, enesetappu ning muud kahjulikku tegevust käsitleva sisuga. Esimese kuue kuu jooksul suurenes tõhusa vanusekontrolliga kokku puutunud laste osakaal 25 protsendilt 43 protsendile ning paljude pornolehekülgede külastatavus vähenes järsult. Samas liikus osa kasutajaid lihtsalt kontrollita veebilehtedele: Google’i esimese otsingutulemuste lehe pornolinkidest 33 ja Bingi omadest 54 protsenti viis kontrollita lehtedele. Regulaator Ofcom leidis ka, et sotsiaalmeediaplatvormide enda käitumisandmetel põhinev vanuse äraarvamine ei pruugi märkimisväärset hulka lapsi tuvastada, ning alustas TikToki suhtes uurimist. Seega on kinnitust saanud vanusekontrolli võime juurdepääsu raskendada, kuid mitte veel selle pikaajaline mõju laste vaimsele tervisele. Ofcomi 2026. aasta hinnang

Läbikukkumine Prantsusmaal

Telefoni uppunud põlvkond … Foto plakatist Pariisi ühe kohviku ukselt.

Eriti kurioosne oli Prantsusmaa katse. Parlament võttis 2026. aasta juulis vastu seaduse, mis oleks sotsiaalmeedia alla 15-aastastele täielikult keelanud ja sundinud platvorme sulgema ka olemasolevad laste kontod. Seadus pidi jõustuma juba septembris, kuid põhiseadusnõukogu tühistas keskse keelu enne selle rakendumist. Kohus leidis, et üldine keeld piiraks ebaproportsionaalselt laste väljendus- ja suhtlemisvabadust, seadus ei määratlenud hõlmatud teenuseid piisavalt täpselt ega sisaldanud vanuse kontrollimiseks vajalikke privaatsustagatisi. Nii jäi Euroopa esimene täielik noorte sotsiaalmeediakeeld ise katsetamata, sest selle peatamiseks osutus piisavaks seaduse õiguspärasust kontrollida. Prantsusmaa põhiseadusnõukogu otsuse käsitlus

Lõuna-Korea tühistas ebatõhusa seaduse

Foto: Pincalo

Varasem hoiatav näide pärineb Lõuna-Koreast. Seal keelas niinimetatud Tuhkatriinu seadus alla 16-aastastel internetimänge mängida keskööst kuni hommikul kella kuueni. Ühes mõjuhinnangus pikenes noorte uni seepeale vaid poolteist minutit ja internetisõltuvuse tõenäosus vähenes 0,7 protsendipunkti; teine uuring ei leidnud olulist mõju ei une kestvusele ega internetisõltuvusele. Piirangust hiiliti mööda muuhulgas täiskasvanute isikukoode kasutades ning seadus tunnistati lõpuks kehtetuks. Kuigi tegemist oli mängude, mitte otseselt sotsiaalmeedia piiranguga, näitab see hästi, kui kergesti võib tehniline keeld muuta noorte käitumise asemel üksnes seda, kuidas nad oma vanust varjavad. Uuring Lõuna-Korea öise keelu mõjust

SOME-keelu tõhususe kohta vettpidavaid tõendeid veel pole

Seniste katsete põhjal saab seega teaduslikult kinnitada eelkõige seda, et hästi toimiv vanusekontroll võib vähendada kontode arvu ja raskendada juurdepääsu konkreetsele sisule. Veel ei ole aga piisavalt tõendeid, et üldine sotsiaalmeediakeeld parandaks laste vaimset tervist, und või heaolu. Mõju sõltub sellest, kas platvormid kontrolli tegelikult rakendavad, kui hõlpsasti saab sellest mööda minna ning kas lapsed liiguvad piirangute järel veel vähem reguleeritud keskkondadesse.