Kas mul on depressioon?

Kuidas eristada halba tuju, väsimust või tüdimust haiguslikust kurvameelsusest ja depressioonist? Tee depressioonitest ja uuri sümptomeid!

„Ma ei jaksa enam.“ „Ma ei tunne millestki rõõmu.“ „Olen lihtsalt väsinud.“ “Mul on deprekas.” Need laused kõlavad tuttavalt paljudele inimestele. Kuid millal on tegemist tavapärase stressi, leina või läbipõlemisega ning millal võib olla tegu depressiooniga?

Depressioon ei ole lihtsalt halb tuju ega iseloomu nõrkus. Tegemist on haigusega, mis mõjutab inimese mõtteid, tundeid, käitumist ja isegi füüsilist tervist. Õnneks on depressioon ravitav ning abi otsimine ei ole nõrkuse, vaid tarkuse märk.

Kõigil on halbu päevi, aga depressioon on midagi enamat

Peaaegu iga inimene kogeb aeg-ajalt kurbust, pettumust või masendust. Depressiooni puhul ei ole aga tegemist lühiajalise emotsionaalse reaktsiooniga, vaid seisundiga, mis kestab vähemalt kaks nädalat ning häirib märgatavalt igapäevast toimetulekut.

Eesti ravijuhendi järgi põhineb depressiooni diagnoos kindlatel sümptomitel. Neid jagatakse põhi- ja lisasümptomiteks.

Depressiooni kolm põhisümptomit

Küsige endalt, kas viimase kahe nädala jooksul on teil esinenud mõnda järgmistest sümptomitest suurema osa päevast:

Püsiv kurvameelsus või masendunud meeleolu.
Huvi ja rõõmutunde kadumine tegevuste vastu, mis varem pakkusid naudingut.
Energiapuudus või pidev väsimus.

Kui vähemalt kaks neist sümptomitest on kestnud üle kahe nädala, tasub olukorda tõsiselt võtta.

Depressiooni lisasümptomid

Lisaks põhisümptomitele võivad esineda:

keskendumis- ja tähelepanuraskused;
alanenud enesehinnang;
süü- või väärtusetusetunne;
pessimistlik tulevikunägemus;
enesevigastamise- või suitsiidimõtted;
unehäired;
söögiisu või kehakaalu muutused;
rahutus või vastupidi aeglustunud liigutused ja mõtlemine;
seksuaalse huvi vähenemine.

Kui ka neist 2 on koos 2 põhisümptomiga esinenud enam-vähem pidevalt 2 nädala jooksul, võib tegu olla depressiooniga.

Lihtne enesekontroll depressiooni osas

Mõelge järgmistele küsimustele:

Kas ma tunnen end enamiku päevast kurvana?
Kas asjad, mis mulle varem rõõmu valmistasid, jätavad nüüd ükskõikseks?
Kas olen pidevalt väsinud ka pärast puhkust?
Kas mul on raske keskenduda?
Kas tunnen, et olen väärtusetu või läbikukkunud?
Kas tulevik tundub lootusetu?
Kas mu uni või söögiisu on muutunud?
Kas olen mõelnud, et elu pole elamist väärt?

Kui vastasite mitmele küsimusele jaatavalt ning sümptomid on kestnud vähemalt kaks nädalat, tasub pöörduda tervishoiutöötaja poole.

Kerge, mõõdukas või raske depressioon?

Depressioon ei ole kõigil ühesugune.

Kerge depressiooni korral suudab inimene enamasti veel tööl käia ja igapäevaeluga toime tulla, kuid see nõuab tavapärasest rohkem pingutust.

Mõõduka depressiooni puhul hakkavad töö, õppimine ja suhted juba märkimisväärselt kannatama.

Raske depressiooni korral võib inimene kaotada võime tavapäraselt toime tulla, tal võivad esineda tugevad süütunded, lootusetus või suitsiidimõtted.

Sõltuvalt sümptomite arvust ja nende intensiivsusest liigitatakse depressioon kolme raskusastmesse:

Kerge depressioon: esineb 2 põhisümptomit ja vähemalt 2–3 lisasümptomit.
Mõõdukas depressioon: esineb 2 põhisümptomit ja vähemalt 4 lisasümptomit. Inimene kogeb suuri raskusi igapäevaste toimingute tegemisel.
Raske depressioon: esinevad kõik 3 põhisümptomit ja vähemalt 4 lisasümptomit, lisaks võivad kaasneda psühhootilised sümptomid (luulud või hallutsinatsioonid).

Depressiooni diagnoosimisel lähtutakse sellest, et sümptomid põhjustavad inimesele märgatavaid kannatusi või häirivad oluliselt tema igapäevast toimetulekut (tööl, koolis või sotsiaalelus).

Depressiooni sõeltest

See test ei võimalda küll diagnoosimist, kuid aitab selgusele jõuda, kas võimalikule depressioonile viitavad tunnused on olemas või mitte: https://peaasi.ee/depressioonitest/

Millal depressioonikahtlusega perearsti poole pöörduda?

Paljud inimesed arvavad ekslikult, et depressiooniga tuleb minna kohe psühhiaatri juurde. Tegelikult on perearst sageli esimene ja täiesti sobiv koht abi otsimiseks.

Perearst saab:

hinnata sümptomeid;
välistada füüsilised haigused, mis võivad põhjustada sarnaseid vaevusi (näiteks kilpnäärmehaigused või aneemia);
kasutada depressiooni sõeluuringuid;
alustada ravi;
suunata vajadusel psühholoogi või psühhiaatri juurde.

Millal pöörduda psühholoogi poole?

Psühholoog võib aidata eriti siis, kui:

sümptomid on kerged või mõõdukad;
probleemid on seotud stressi, suhete või elumuutustega;
soovite õppida paremini toime tulema negatiivsete mõtete ja tunnetega.

Teaduspõhised psühhoteraapiad, eriti kognitiiv-käitumisteraapia, on depressiooni ravis tõhusad.

Millal pöörduda psühhiaatri poole?

Psühhiaatri abi on eriti vajalik juhul, kui:

sümptomid on rasked;
esinevad suitsiidimõtted;
varasem ravi pole aidanud;
depressioon kordub;
esinevad hallutsinatsioonid või luulumõtted;
on vaja hinnata ravimravi vajadust.

Millal tuleb abi otsida kohe?

Abi tuleb otsida viivitamatult, kui:

teil on mõtted enesetapust;
olete hakanud tegema enesevigastamise plaane;
tunnete, et ei suuda end turvaliselt hoida;
lähedane väljendab suitsiidimõtteid või käitub ohtlikult.

Sellisel juhul tuleb pöörduda erakorralise psühhiaatrilise abi poole või helistada hädaabinumbrile 112.

Mida näitas Eesti kliiniline depressiooniteemaline audit?

Eestis läbiviidud kliiniline audit leidis, et depressiooni diagnoosimine esmatasandil on üldiselt võimalik ja vajalik, kuid dokumenteerimine ning sümptomite süsteemne hindamine ei olnud alati piisav. Audit rõhutas, et depressiooni diagnoos peab põhinema rahvusvaheliselt tunnustatud diagnostilistel kriteeriumidel ning hinnata tuleb ka haiguse raskusastet ja suitsiidiriski.

See tähendab, et kui kahtlustate endal või lähedasel depressiooni, tasub sümptomid võimalikult täpselt üles kirjutada: millal need algasid, kui kaua on kestnud ja kuidas mõjutavad igapäevaelu. See aitab arstil kiiremini olukorda hinnata.

Kõige olulisem küsimus

Kui te loete seda artiklit ja mõtlete: „Äkki see kirjeldab mind?“, siis tasub endalt küsida üks lihtne küsimus:

Kas ma olen viimase kahe nädala jooksul olnud suure osa ajast kurb, kaotanud huvi elu vastu või tundnud pidevat väsimust ning kas see segab minu tavapärast elu?

Kui vastus on jah, siis ärge jääge ootama, et probleem iseenesest mööduks. Depressioon on haigus nagu iga teinegi ning mida varem abi otsida, seda suurem on tõenäosus täielikult paraneda.

Kas depressioon avaldub meestel, naistel ja lastel erinevalt?

Kuigi depressiooni peamised sümptomid on kõigil sarnased, võib haigus eri vanuses ja eri soost inimestel avalduda üsna erinevalt. Just seetõttu jääb depressioon mõnikord märkamata või aetakse segamini teiste probleemidega.

Naiste depressioon

Naised saavad depressioonidiagnoosi ligikaudu kaks korda sagedamini kui mehed. Selle põhjuseks peetakse nii hormonaalseid muutusi kui ka erinevusi selles, kuidas inimesed oma emotsioone väljendavad.

Naistel esineb sagedamini:

kurvameelsust ja nutmist;
süütunnet ja enesesüüdistusi;
ärevust;
unehäireid;
söögiisu muutusi;
huvi kadumist tavapäraste tegevuste vastu.

Erilist tähelepanu vajavad sünnitusjärgne depressioon, menopausiga seotud meeleolumuutused ning olukorrad, kus depressioon esineb koos ärevushäirega.

Meeste depressioon

Meeste depressioon jääb sageli märkamata, sest see ei avaldu alati klassikalise kurvameelsusena.

Meestel võib depressioon väljenduda hoopis:

ärrituvuse ja vihapursketena;
agressiivsuse suurenemisena;
riskikäitumisena;
alkoholi või teiste ainete tarvitamise sagenemisena;
tööle ülemäärase keskendumisena;
emotsionaalse eemaldumisena perekonnast ja sõpradest.

Paljud mehed ei kirjelda ennast kurvana, vaid ütlevad näiteks: „Kõik ajab närvi“, „Mul pole millegi vastu huvi“ või „Tahaks lihtsalt üksi olla“.

Just seetõttu võivad lähedased märgata depressiooni sümptomeid enne inimest ennast.

Laste ja noorukite depressioon

Lastel ei avaldu depressioon sageli samamoodi nagu täiskasvanutel.

Selle asemel võib esineda:

ärrituvust;
vihahooge;
õpiedukuse langust;
huvi kadumist sõprade või hobide vastu;
sagedasi kehalisi kaebusi (peavalu, kõhuvalu);
uneprobleeme;
sotsiaalset eemaldumist.

Väiksem laps ei pruugi osata öelda, et ta on masenduses. Ta võib hoopis muutuda virilaks, klammerduvaks või tõmbuda endasse.

Noorukite puhul võivad depressioonile viidata järsud muutused käitumises, koolist puudumised, enesevigastamine, alkoholi või narkootikumide tarvitamine ning lootusetuse väljendamine.

Oluline on meeles pidada, et lapse või noore pikaajaline kurvameelsus ei ole „kasvamise normaalne osa“, vaid võib vajada professionaalset hindamist.

Kuidas saavad aidata lähedased, sõbrad ja töökaaslased?

Depressioonis inimene ei vaja tavaliselt nõuandeid stiilis „võta ennast kokku“, „mõtle positiivselt“ või „mine jaluta natuke“. Kuigi liikumine ja aktiivsus võivad aidata, ei ravi need üksi depressiooni. Sageli on kõige olulisem see, et inimene ei jääks oma murega üksi.

Mida võiks öelda?

Abiks võivad olla näiteks laused:

„Olen märganud, et sul on viimasel ajal raske.“
„Ma hoolin sinust.“
„Kas sa tahaksid sellest rääkida?“
„Kas ma saan sind kuidagi aidata?“
„Kas oled mõelnud spetsialistiga rääkimisele?“

Sellised küsimused annavad inimesele võimaluse rääkida ilma surveta.

Mida ei tasuks öelda?

Vältida võiks järgmisi väljendeid:

„Kõigil on raske.“
„Sul pole ju tegelikult midagi viga.“
„Mõtle positiivselt.“
„Teistel läheb veel halvemini.“
„Võta ennast kokku.“

Kuigi need laused on tavaliselt öeldud heast tahtest ja parimate kavatsustega, võivad need jätta inimesele mulje, et tema kannatusi ei võeta tõsiselt.

Kuidas praktiliselt aidata?

Depressioon võib muuta isegi lihtsad igapäevased tegevused väga raskeks. Lähedased saavad aidata näiteks:

pakkudes seltskonda;
aidates broneerida arstiaega;
saates inimest vastuvõtule;
aidates koduste kohustustega;
kutsudes jalutama või mõnele lihtsale ühistegevusele.

Oluline on mõista, et inimene ei pruugi alati abi vastu võtta ja lausa protestida. See ei tähenda, et ta abi ei vajaks.

Foto: Wolfgang Eckert, Pixabay

Mida teha, kui inimene räägib enesetapust?

Levinud müüt on, et suitsiidimõtetest küsimine võib neid esile kutsuda. Tegelikult näitavad uuringud vastupidist. Kui lähedane räägib surmast, elu mõttetusest või enesetapust, tasub küsida otse:

„Kas oled mõelnud endale haiget teha?“
„Kas oled mõelnud enesetapule?“

Kui vastus on jaatav või jääb mulje, et inimene võib end kahjustada, tuleb olukorda võtta väga tõsiselt ning aidata tal kiiresti professionaalse abini jõuda. Vajadusel tuleb helistada hädaabinumbrile 112 või pöörduda erakorralise psühhiaatrilise abi poole.

Ka töökaaslased võivad märgata muutusi

Töökaaslased veedavad sageli inimesega rohkem aega kui tema sõbrad või sugulased. Märguandeks võivad olla:

töövõime järsk langus;
sagedased vead;
keskendumisraskused;
tavapärasest suurem ärrituvus;
töölt puudumised;
sotsiaalne eemaldumine.

Töökaaslane ei pea hakkama terapeudiks. Sageli piisab tähelepanekust: „Oled viimasel ajal kuidagi teistsugune. Kas sinuga on kõik korras?“ Mõnikord võib just selline lihtne küsimus olla esimene samm abi saamise suunas.

Depressioon on haigus, mille puhul lähedaste tugi on väga oluline. Samas ei saa lähedased asendada professionaalset ravi. Nende roll on märgata, kuulata, toetada ja julgustada inimest vajadusel abi otsima. Sageli on see palju tähtsam, kui nad ise arvatagi oskavad.

Allikad: Tartu Ülikooli Kliinikumi depressiooni ravijuhis, Eesti Arst: „Kokkuvõte kliinilisest auditist „Depressiooni diagnostika ja ravi esmatasandil““, Eesti Arsti ravijuhend „Depressiooni ravijuhend perearstidele“, https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/30meeleolu_h-d.htm.