Euroopa ehitab elektrihinna langetamiseks meretuuleparke

Tuul merel, tarkus võrgus: uued meretuulepargid ja piiriülesed ühendused toovad rohkem elektrit, madalama hinna ja kindlama varustuse.

Kümme Lääne- ja Põhja-Euroopa riiki sõlmisid Hamburgis toimunud Põhjamere tippkohtumisel kokkuleppe, mille eesmärk on ehitada valmis 100 gigavati (GW) jagu uusi meretuuleparke. Leppe allkirjastasid Ühendkuningriik, Belgia, Taani, Prantsusmaa, Saksamaa, Island, Iirimaa, Luksemburg, Holland ja Norra.

Tegemist on ühe ambitsioonikama riikidevahelise puhta energia kokkuleppega Euroopas, mis on osa juba varem kokkulepitud eesmärgist kasvatada avamere tuuleparkide koguvõimsus 2050. aastaks 300 gigavatini. Riikide hinnangul on meretuuleenergia võtmetähtsusega nii kliimaeesmärkide täitmisel kui ka energiajulgeoleku tugevdamisel pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse ja Euroopa otsust lõpetada Vene gaasi import 2027. aasta lõpuks.

Triljon eurot Euroopa majandusse ja kümned tuhanded töökohad

Tuuleenergia sektori esindusorganisatsiooni WindEurope andmetel on ettevõtted lubanud uue meretuuleparkide ehitamise laine toel vähendada kulusid, luua ligikaudu 91 000 uut töökohta ning käivitada kuni 1 triljoni euro väärtuses majandustegevust. Täiendav 100 GW avamere tuuleenergiat muudaks oluliselt Euroopa elektriturgu. Praegu on Euroopas kokku umbes 258 GW tuuleenergia võimsust nii maismaal kui ka merel kokku, mis katab ligi viiendiku kogu elektritarbimisest.

Maailmas on praegu kokku suurusjärgus 83 GW jagu meretuuleparke, neist 43 GW Hiinas.

Euroopa suurprojektidest peaksid kasu saama nii elektrivõrgu seadmete tootjad nagu Siemens Energy ja GE Vernova, arendajad nagu RWE ja Ørsted kui ka tuuleturbiinide tootjad, sealhulgas Vestas.

Paradoks: Trumpi poliitika aitab Euroopas hindu alla tuua

Paradoksaalsel kombel võib Euroopa meretuuleparkide kulude alanemisele kaasa aidata USA poliitika. USA president Donald Trump on pärast ametisse naasmist vähendanud toetust rohelisele energiale ning pidurdanud mitmeid meretuuleparke Ameerika Ühendriikides. See on vähendanud globaalset nõudlust tuuleturbiinide, kaablite ja muude komponentide järele.

Sektori allikate hinnangul on sellel kaks mõju. Esiteks on USA turu jahtumine tekitanud ülepakkumise, mis survestab hindu allapoole. Teiseks pärineb suur osa komponentidest Hiinast, kus tootmiskulud on juba üleeelmisel aastal langenud tänu suuremale tootmismahule ja tehnoloogilisele arengule. Nõudluse vähenemine Lääne turgudel tähendab, et Hiina tootjad on valmis seadmeid Euroopale müüma soodsamalt, mis aitab Euroopa projektidel kulusid kokku hoida.

Seega olukorras, kus USA pidurdab meretuule arengut, võib Euroopa sellest kaudselt kasu lõigata madalamate seadmehindade kujul.

Vahepealse meretuuleparkide hindade kerkimine oli põhjustatud Venemaa kallaletungist Ukrainale, mis kergitas nii nõudlust terase järgi kui selle hinda ning lisaks ka laenuraha hinda. See oli ka üks põhjustest, miks Rootsi osa tuuleprojektidest peatas “julgeoleku” kaalutlustel. Ilmselt oli Rootsil sama probleem mis Eestiski – õigel ajal jäid täiendavad radarid lihtsalt ostmata. Võimalik on ka tuumajaamu ehitada soovivate firmade riigi julgeolekut kahjustav lobistamine.

Uus põlvkond ühendusi: GriffinLink ja „hübriidpargid“

Hamburgi tippkohtumise üks olulisemaid praktilisi tulemusi oli Ühendkuningriigi ja Saksamaa võrguhaldurite National Grid’i ja TenneT’i teade uuest projektist GriffinLink. Tegemist on niinimetatud mitmeotstarbelise ühendusega (multi-purpose interconnector), mis ühendaks Põhjameres asuvad meretuulepargid otse nii Suurbritannia kui ka Saksamaa elektrivõrkudega.

GriffinLinki eesmärk on ühendada kuni 2 GW avamere tuuleenergiat ning maksimeerida ühiste meretuule ressursside kasutamist. National Grid’i sõnul oleks tegemist esimese omataolise projektiga Euroopas, kus tuulepargid ei ole ühendatud ainult ühe riigi võrku, vaid töötavad piiriülese „hübriidlahendusena“. See võimaldab tõhusamat võrgu kasutust, madalamaid kulusid ning paremat varustuskindlust. Mitmeotstarbelised elektriühendused võivad tuua Suurbritanniale ja ühendatud riikidele enam kui 13 miljardi naela ulatuses majanduslikku kasu.

National Grid ja TenneT rõhutavad, et sellised lahendused vähendavad ka vajadust dubleeriva taristu järele ning aitavad tuua elektrit sinna, kus seda parasjagu kõige rohkem vajatakse.

Foto Florian Pircher, Pixabay

Miks rohkem kaableid tähendab odavamat elektrit

Euroopas on juba olemas tihe veealuste elektrikaablite võrgustik. Ainuüksi Ühendkuningriigil on kümme elektriühendust mandri-Euroopaga. Ent seni on need kaablid ühendanud peamiselt riikide elektrivõrke, kuid mitte tuuleparke otse mitme riigi võrguga korraga.

Majandusteadlased on valdavalt ühel meelel, et rohkem ühendusi vähendab hindu ja parandab varustuskindlust. Brittide National Grid on oma värskes analüüsis leidnud, et tihedam ühendatus aitab vähendada nn piirangumakseid (constraint payments) – hüvitisi, mida makstakse tuuleparkidele siis, kui nad peavad võrgu ülekoormuse tõttu tootmist piirama.

Eraldi raporti järgi on Ühendkuningriigi tarbijad säästnud alates 2023. aastast ligikaudu 1,6 miljardit naela tänu üheksale olemasolevale veealusele kaablile, mis ühendavad riiki Mandri-Euroopaga. Kaablid aitavad siluda hinnakõikumisi, sest ajavööndite ja tarbimismustrite erinevuste tõttu saab odavamat ülejäävat elektrit teistest riikidest sisse tuua just siis, kui seda kõige rohkem vajatakse.

Norra vastuseis ja energiapoliitiline tasakaal

Kõik riigid ei vaata ühenduste juurdeehitamisele siiski ühtemoodi. Norras on veealused kaablid olnud poliitiliselt vastuolulised. Seal kardetakse, et elektri müük välisriikidesse võib vähendada siseturu pakkumist ja tõsta hindu Norra tarbijatele.

Selle vältimiseks on Norra valitsus kehtestanud reeglid, mis piiravad elektri eksporti olukorras, kus kodumaine varustuskindlus võib ohtu sattuda. Samuti keeldus Norra andmast luba uuele elektriühendusele Šotimaaga, tuues põhjuseks just siseriikliku hinnasurve ja poliitilise vastuseisu.

Euroopa energiasüsteemi ümberkujundamine

100 GW meretuuleparkide kokkulepe näitab, et Euroopa liigub kiiresti uue energiasüsteemi suunas, kus riikidevahelised ühendused, hübriidpargid ja suured avamere tuuleprojektid moodustavad elektritootmise selgroo. Kuigi geopoliitilised pinged, sealhulgas USA ja Norra erihuvid, tekitavad väljakutseid, võib Euroopa jaoks avaneda ka ootamatuid võimalusi – sealhulgas madalamad seadmehinnad tänu USA turu jahtumisele ja Hiina tootmise odavnemisele.

Kui plaanid ellu viiakse, võib Põhjamere piirkonnast kujuneda maailma üks suurimaid puhta energia „reservuaare“, mis määrab Euroopa energiapoliitika suuna aastakümneteks.

Milline on Eesti meretuuleparkide seis?

Seis on … praktiliselt eimiskisugune, sest ühtegi meretuuleparki meil ju pole. Surutakse peale maal asuvaid tuuleparke, mis ei pruugi olla nii tõhusad, osutuvad liiga suurteks ning võivad tekitada enam või vähem looduslikuna säilinud keskkonnale väga suurt kahju. Kõige lähemale meretuulepargi ehitamisega alustamisele on jõudnud kaks ettevõtet – Saare Wind Energy OÜ ja Utilitas Wind OÜ. Esimene neist sai hoonestusloa kätte 2025. aasta mais, teine aga 2026. aasta alguses. Eesti ja Läti riikide ühine tuulepark Liivi lahes on kuuldavasti lubade osas lõpusirgel, aga teised pole niigi kaugele jõudnud. Tegemist on riigipoolsete teadlike, energiajulgeoleku ja rahvusliku rikkuse kasvatamise jaoks kahjurlike otsustega ning venitamisega. Aga just meretuuleparkides saaks toota elektrit talvel, kus seda kõige rohkem vaja oleks. Meretuulepargid võiksid tasuta saadava tuule energia muundada ka vesinikuks või ammoniaagiks või metanooliks, mida omakorda saaks kasutada transpordis, väetiste tootmisel, keemia- ja metallitööstuses jm. Meie naabrid kavandavad suuremat veealust vesinikutoru Saksamaa poole ja eeldatavasti arvestatakse siin eelkõige just suurte meretuuleparkide vesinikutoodanguga.