Plastiosakesed kogunevad ka köögiviljadesse

Uuring tõendas esmakordselt, et plastide nanomõõtmetes ehk üliväikesed osakesed võivad koguneda köögiviljade söödavatesse osadesse.

Plastireostus on ülemaailmne keskkonnaprobleem ja loodusesse sattudes võib plast laguneda üliväikesteks osakesteks, millel on halb mõju ka meie tervisele.

Uus uuring näitab esimest korda, et mõned kõige pisemad keskkonnas leiduvad plastiosakesed võivad imenduda põllukultuuride söödavatesse osadesse. Teadlased kasutasid uuringus rediseid. Nad tõestasid, et nanoplastid – mõnede läbimõõt on vaid miljondik sentimeetrist – võivad tungida juurtesse, levida sealt edasi ja koguneda taime söödavatesse osadesse. Teadlaste sõnul näitavad tulemused uut võimalikku teed, kuidas inimesed ja loomad võivad tahtmatult neelata nanoplastikut ning muid keskkonnas üha sagedamini esinevaid tehisosakesi ja -kiude.

See rõhutab ka edasiste uuringute vajadust, et uurida kujunevat toiduohutuse küsimust ning täpselt hinnata selle mõju keskkonnale ja inimeste tervisele.

Plastireostus on toiduohutuse küsimus

Uuring, mis on avaldatud ajakirjas Environmental Research, viidi läbi Plymouthi Ülikooli taimebioloogia, keskkonnakeemia ja plastireostuse ekspertide poolt. Kasutati sarnaseid tehnikaid, millega sama teadusgrupp on varem näidanud nanoplasti tükkide kiiret omastamist kaubanduslikult oluliste molluskite ja kalaliikide poolt. See tähendab, et need osakesed võivad liikuda ja koguneda kogu toiduahela ulatuses.

Uues uuringus asetati redised hüdropoonilisse kasvatussüsteemi, kus ainult nende mittesöödavad juured puutusid kokku polüstüreeni nanoosakesi sisaldava lahusega. Viie päeva pärast uuriti, kui sügavale taime sisse osakesed olid tunginud, ning leiti, et peaaegu 5% lahuses olnud nanoplastidest oli liikunud juurestikku – see tähendab miljoneid osakesi, mis jõudsid taimesse. Nendest osakestest umbes veerand jõudis söödavatesse juurtesse, samal ajal kui 10% kogunes lehtedesse.

Plast koguneb taimede sees

Dr Nathaniel Clark, Plymouthi Ülikooli füsioloogia lektor ja uuringu juhtivautor, ütles:
„Taimede juurtes on kiht, mida nimetatakse Caspary ribaks, mis peaks toimima filtrina osakeste vastu, millest paljud võivad olla kahjulikud. See on esimene kord, kui on tõestatud, et nanoplastid võivad sellest tõkkest mööda pääseda, koguneda taime sees ja edasi kanduda kõigile, kes seda tarbivad. Ei ole põhjust arvata, et see nähtus on ainulaadne vaid sellele köögiviljale – on täiesti võimalik, et nanoplastid imenduvad erinevat tüüpi toodetesse üle kogu maailma.“

Plymouthi Ülikool on olnud mikroplastide uurimise pioneer enam kui 20 aastat, näidates plastiosakeste olemasolu alates maailma ookeanide sügavaimatest kohtadest kuni Mount Everesti nõlvadeni. Ülikool on samuti tuvastanud mõned peamised mikroplastireostuse allikad – alates autorehvide kulumisest ja pesupesemisest kuni värvikihtidest eralduvate osakeste ning suuremate esemete lagunemiseni looduses. See teadustöö on otseselt mõjutanud rahvusvahelist seadusandlust.

Plast köögiviljades ja võimalik tervisemõju

Professor Richard Thompson OBE FRS, ülikooli rahvusvahelise merelitteri uurimisüksuse juht ja uuringu vanemautor, ütles:
„Teatud määral ei tohiks need leiud olla üllatus – oleme varem leidnud mikroplastireostust igast uuritud kohast. Kuid see uuring annab selged tõendid, et keskkonnas olevad osakesed võivad koguneda mitte ainult mereandidesse, vaid ka köögiviljadesse. See töö on osa meie kasvavast arusaamast akumulatsioonist ja mikro- ning nanoplastide võimalikest kahjulikest mõjudest inimeste tervisele.“