Rapamütsiin võib insuldist taastumist oluliselt parandada

Rapamütsiini kasutamine vähendas insuldi tekitatud ajukahjustust ja paradas aju tööd ka siis, kui seda anti pärast verevoolu taastamist ajus.

Insult on maailmas üks peamisi surma ja pikaajalise puude põhjuseid. Insuldi eri liikidest on kõige levinum isheemiline insult. See tekib siis, kui verehüüve blokeerib verevoolu ajju, jättes ajukoe hapniku ja toitaineteta ning põhjustades ajurakkude kiiret kahjustumist ja hukkumist.

Kuigi olemas on ravimeetodid, millega saab verevoolu kiiresti taastada, jäävad paljudel patsientidel ka pärast edukat ravi alles püsivad neuroloogilised ehk aju töö häired. Kuigi verevool õnnestub taastada 60 kuni 70 protsendil patsientidest, on endiste võimete taastamisega suuri probleeme vähemalt pooltel. Vaid 10 protsenti on kolme kuu pärast sümptomitevabad. Seetõttu otsivad teadlased ravimeetodeid, mis kaitseksid aju kriitilisel perioodil pärast verevoolu taastamist.

Üks paljulubav kandidaat on rapamütsiin – üle ilma heakskiidetud ravim, mida kasutatakse tavaliselt siiratud elundi äratõukereaktsiooni ennetamiseks. Ka varasemad eksperimentaalsed uuringud on näidanud, et rapamütsiin võib insuldi ajal ajukude kaitsta. Enamikus neist uuringutest manustati ravimit siiski enne isheemia tekkimist või selle ajal. Tavaliselt aga algab ravi siis, kui patsient haiglasse jõuab ning esimese asjana püütakse verevool blokeeritud aju veresoones taastada.

Rapamütsiini tõhususe uurimiseks hindas Suurbritannia Oxfordi ülikooli teaduri dr Anna M. Schneideri juhitud töörühm koostöös Šveitsi Zürichi ülikooli ja Austraalia Newcastle’i ülikooli teadlastega ravimi toimet isheemilise insuldiga laborirottidel. Rapamütsiini manustati vahetult pärast aju verevoolu taastamist ehk rekanalisatsiooni.

Uuringu tulemused avaldati veebis 15. mail 2026 ning ilmusid 1. juunil 2026 ajakirja Neuroprotection 4. köite 2. numbris: Neuroprotection.

Uuringu ajendit selgitades ütles dr Schneider:

„Verevoolu taastamine on isheemilise insuldi ravis hädavajalik, kuid paljudel patsientidel jätkub ajukahjustuse tekkimine ka pärast edukat rekanalisatsiooni. Tahtsime välja selgitada, kas kohe pärast verevoolu taastumist manustatud ravim võiks pakkuda sellel kriitilisel ajal täiendavat kaitset.“

Rapamütsiini manustati pärast verevoolu taastamist

Teadlased peatasid rottide aju verevarustuse ajutiselt 90 minutiks ja taastasid seejärel vereringe. Sellega jäljendati võimalikult täpselt praegu patsientidel kasutatavaid verevoolu taastamise protseduure insuldi puhul.

Vahetult pärast verevoolu taastamist manustati ühele rotirühmale veenisiseselt rapamütsiini 250 μg/kg. Teisele rühmale anti kontrollravi. Järgmise kolme päeva jooksul hindasid teadlased magnetresonantstomograafia ehk MRT abil ajukahjustuse ulatust. Samuti tegid nad neuroloogilisi ja käitumiskatseid, et hinnata loomade neuroloogilist ning sensomotoorset taastumist.

Rapamütsiini saanud loomadel tekkisid märkimisväärselt väiksemad infarktid ehk insuldi tagajärjel pöördumatult kahjustunud ajukoe piirkonnad kui ravimata loomadel. Samuti olid nende neuroloogiliste testide tulemused paremad ning sensomotoorsed funktsioonid taastusid kontrollrühmaga võrreldes kiiremini. See näitas, et rapamütsiin parandas insuldijärgseid neuroloogilisi funktsioone.

Mida tähendab neuroloogiline taastumine?

Neuroloogilise taastumise all mõeldakse insuldi tõttu kahjustatud närvisüsteemi funktsioonide paranemist. Isheemiline insult võib sõltuvalt kahjustatud ajupiirkonnast põhjustada ühe kehapoole nõrkust või halvatust, näo viltuvajumist, kõne- ja neelamisraskusi, tundlikkuse vähenemist, tasakaalu- ja koordinatsioonihäireid, nägemisprobleeme ning mälu, tähelepanu ja mõtlemise halvenemist. Loomkatsetes hinnatakse neuroloogilist taastumist näiteks jäsemete liikuvuse, lihasjõu, tasakaalu, koordinatsiooni, tundlikkuse ja käitumise järgi. Rapamütsiini saanud rottidel olid need võimed kontrollrühma loomadega võrreldes paremini säilinud või taastus nende funktsioon kiiremini.

Kaitsev toime ei tulenenud paremast verevoolust

Rapamütsiini kasulik mõju ei paistnud tulenevat aju verevarustuse paranemisest. Vahetult pärast reperfusiooni ja kolm päeva hiljem tehtud mõõtmised ei näidanud ravitud ja ravimata loomade aju verevoolus olulisi erinevusi. Samuti ei täheldatud uuringuperioodil olulisi erinevusi hematoentsefaalbarjääri terviklikkuses ega ajuturse ulatuses.

Dr Schneider selgitas:

„Meie tulemused näitavad, et rapamütsiini kaitsev toime ei piirdu lihtsalt vereringe parandamisega. Ravim näib vähendavat pärast reperfusiooni tekkivat teisest ajukahjustust. See osutab täiendavatele bioloogilistele mehhanismidele, mida võiks insuldist taastumise parandamiseks mõjutada.“

Ravimit saaks kasutada olemasoleva ravi lisana

Tulemused on eriti olulised seetõttu, et uuring jäljendas üsna hästi insuldipatsientide tegelikku ravi. Selle asemel, et katsetada ravimit enne ajukahjustuse tekkimist, manustasid teadlased rapamütsiini ajal, mil selle lisamine olemasolevatele ravile oleks ka kliinilises praktikas realistlik. Uuring toetab rapamütsiini edasist uurimist täiendava ravina, mis võiks toetada praeguseid insuldiravimeetodeid ja parandada patsientide ravitulemusi.

Tulemusi tuleb veel kinnitada suuremate loomadega tehtavates uuringutes ja inimestel korraldatavates kliinilistes uuringutes. Sellest hoolimata näitab uuring paljulubavalt, et aju võib olla võimalik märkimisväärselt kaitsta ka pärast verevoolu taastamist. Pikemaajalised uuringud peavad näitama, kas rapamütsiini kasulik mõju püsib.

Kui verevoolu kiire taastamine ühendada raviga, mis piirab jätkuvat rakukahjustust, võivad tulevased insuldiravimeetodid säilitada rohkem ajukude, parandada funktsioonide taastumist ja vähendada isheemilise insuldi pikaajalisi tagajärgi.

Rapa Nui mullast pikaealisuse lootuseks

Rapamütsiini lugu algas 1964. aastal Vaikses ookeanis asuval Rapa Nui ehk Lihavõttesaarel, kust Kanada teadusekspeditsioon kogus mullaproove. Ühest proovist leiti bakter Streptomyces hygroscopicus, mis tootis senitundmatut ainet. Teadlane Surendra Nath Sehgal ja tema kolleegid eraldasid ühendi 1970. aastatel ning nimetasid selle leiukoha järgi rapamütsiiniks. Esialgu paistis see olevat paljulubav seenevastane aine, kuid peagi avastati selle võime pidurdada rakkude kasvu ja pärssida immuunsüsteemi. Kui ravimi arendamine vahepeal peatati, säilitas Sehgal bakterikultuuri väidetavalt oma koduses sügavkülmikus, uskudes, et ühend võib veel kasulikuks osutuda. Hiljem uuringuid jätkati ning rapamütsiin ehk siroliimus kiideti 1999. aastal heaks siiratud neeru äratõukereaktsiooni ennetamiseks. Selle derivaate kasutatakse ka mõne haruldase haiguse ja kasvaja ravis.

Rapamütsiinist sai ühtlasi üks vananemisteaduse tähelepanuväärsemaid ravimeid. Selle uurimine viis mTOR-signaaliraja avastamiseni – see on rakkude keskne juhtimissüsteem, mis reageerib toitainetele ja kasvusignaalidele ning reguleerib rakkude kasvu, ainevahetust ja kahjustunud koostisosade kõrvaldamist. Rapamütsiin pidurdab mTOR-i aktiivsust ja paneb raku mõnes mõttes kasvamiselt ümber säästmis-, puhastus- ja parandamisrežiimile. Loomkatsetes on see aeglustanud mitut vananemisega seotud muutust ning pikendanud hiirte eluiga isegi siis, kui ravi alustati alles vanemas eas. Seda tulemust on kinnitatud USA riikliku vananemisinstituudi sõltumatus katseprogrammis mõlemast soost ja geneetiliselt erinevate hiirtega. USA riiklik vananemisinstituut

Seetõttu loodetakse, et rapamütsiin või selle täpsemalt toimivad järglased ei pruugi üksnes elu pikendada, vaid võivad eelkõige pikendada tervena elatud aega: säilitada immuunsüsteemi, südame, aju ja teiste elundite töövõimet ning lükata edasi mitme vanusega seotud haiguse teket. Inimestel pole aga veel tõestatud, et rapamütsiin elu pikendaks või vananemist tervikuna aeglustaks. Väikesed uuringud on andnud vihjeid võimalikust kasust mõnele immuun-, naha- ja füsioloogilisele näitajale, kuid tulemused pole piisavad ravimi kasutamiseks vananemisvastase vahendina. Rapamütsiin võib põhjustada suuhaavandeid, häirida ainevahetust ja vere rasvasisaldust, aeglustada haavade paranemist ning kasutusviisist ja annusest sõltuvalt pärssida immuunsust. Praegune eesmärk on leida annustamine või uued ravimid, mis säilitaksid mTOR-i mõõduka pidurdamise võimaliku kasu, kuid vähendaksid kõrvaltoimeid. Ülevaade inimkatsetest ajakirjas The Lancet Healthy Longevity