Kas tants ja unelaulud on sünnipärased?

Uurimus seab kahtluse alla idee, et tants ja unelaulud on inimkonnale universaalsed – vähemalt ühele rahvale pole need omased.

Paljudele meist tundub iseenesestmõistetav, et tants, laulmine ja eriti imikutele suunatud unelaulud kuuluvad iga kultuuri juurde. Ometi näitab uus teadusuuring, et see ei pruugi sugugi nii olla. California ülikooli antropoloogi ja tema kolleegide töö seab kahtluse alla senise arusaama, et tantsimine ja unelaulud on universaalsed inimkäitumise vormid.

Uuring seab kahtluse alla tantsu ja unelaulude universaalsuse

Sotsiaalne laulmine ja tantsimine on sageli peetud inimese loomuse lahutamatuks osaks. Varasemad uuringud on näidanud, et need on kultuurideülestena levinud. Kuid California Ülikooli Davise antropoloogi tehtud uus uurimus seab kahtluse alla idee, et tants ja unelaulud on inimkonnale universaalsed. Uuring, mis avaldati 29. aprillil ajakirjas Current Biology, tugineb 43-aastasele uurimistööle Paraguay põlisrahva põhja-ačede seas.

„Peale misjonäride poolt sissetoodud kirikulaulude laulavad põhja-ačede täiskasvanud üksi ja väga piiratud olukordades,” ütles uuringu autor, UC Davise antropoloogia abiprofessor Manvir Singh. „Nii palju kui me teame, pole antropoloogid täheldanud põhja-ačede seas ei tantsimist ega väikelastele suunatud laulmist.”

Uuring põhineb Arizona Riikliku Ülikooli antropoloogi Kim Hilli pikaajalisel välitööl. See aitab mõista, kuivõrd olulist rolli mängib kultuuriline pärand ja õppimine käitumismustrite säilimisel, sealhulgas muusika ja liikumise kontekstis.

Tants ja laul ei teki iseenesest

„Tantsu ja imikutele suunatud laulu on peetud üldiselt universaalseks nähtuseks,” ütles Singh. „See arusaam on mõjutanud ka seda, kuidas teadlased mõtestavad muusika evolutsioonilisi juuri.”

Kuid põhja-ačede kogemuse põhjal näib, et need käitumised ei teki iseenesest. Inimesed peavad need looma, arendama ja kultuuriliselt edasi andma.

Ulatuslik etnograafiline jälgimine

Kim Hill elas aastatel 1977–2020 rohkem kui kümne aasta jagu päevi põhja-ačede seas, dokumenteerides põhjalikult nende eluviisi. Ta märkas, et laulmine oli pigem individuaalne tegevus ja üsna piiratud — mehed laulsid peamiselt jahist, naised lahkunud lähedastest. Lapsed matkivad täiskasvanute laule, kuid tantsimist ega unelaulude laulmist ei olnud märgata.

„Ei ole nii, et neil poleks vajadust unelaulude järele,” lisas Singh. „Vanemad rahustavad beebisid teiste meetoditega: mängulise kõne, näoilmete ja itsitamisega.”

Kadunud oskused või muutunud kultuur?

Teadlased usuvad, et põhja-ačed võivad olla aja jooksul kaotanud teatud kultuuripraktikad — sealhulgas tantsu, unelaulud, šamanismi ja isegi tule tegemise. See võis toimuda kas rahvastiku vähenemise või elulaadi järsu muutumise, näiteks reservaatidesse paigutamise, tõttu. Seal kadusid ka muud tavad nagu puberteediriitused ja jahiga seotud maagilised toimingud.

On võimalik, et mõned neist käitumistest, sealhulgas laul ja tants, on hiljem misjonäride mõjul kogukonda naasnud. Kuid nende puudumine mitme põlvkonna vältel viitab sellele, et need pole kaasasündinud nagu naeratamine, vaid pigem õpitavad oskused — nagu tule tegemine.

Mis see tähendab lapsevanematele ja tervishoiutöötajatele?

Uuring tuletab meelde, kui oluline on keskkond ja kultuur lapse arengu kujundamisel. Kuigi unelaulud võivad tunduda loomulikud, on need siiski õpitud ja edasi antud käitumisvormid. Tervishoiutöötajad, lapsevanemad ja kasvatajad saavad siit kaasa teadmise, et selliste praktikate kasutamine ei ole ainult traditsioon, vaid osa kultuuri ülekandmisest ja emotsionaalse sideme loomisest lapsega.

Reklaam Stiilsed kanepist jalanõud, seljakotid, arvutitaskud, sokid ja mütsid naistele ja meestele leiad siit!