Autor: Rootsi justiitssüsteemi, radikaalfeministide, pseudospetsialistide “styckmordet” – räigelt valede järgi haisev lugu, mis ei saagi lõppu.
Enam kui 40 aastat tagasil vapustas Rootsit jõhker kuritegu: noore naise tükeldatud kehaosad leiti Stockholmi ümbrusest kilekottidesse pakituna. Juhtumist sai kiiresti üks riigi kuulsamaid mõrvu. Kuid veelgi kurikuulsamaks – ja vastuolulisemaks – muutus see selle tõttu, mis järgnes. Kahe arsti elud hävitati – nad mõisteti kohtus õigeks, aga nii, et nad jäid ikka süüdi. Täna, enam kui 40 aasta hiljem, võitlevad nad endiselt oma nime puhastamise eest. Styckmordet ehk tükeldamismõrv ehk veresaun pole lõppenud.
Mõrvalugu, mida pole kunagi lahendatud
1984. aasta suvel leiti Stockholmi ümbrusest kilekottides 27-aastase prostituudi Catrine da Costa tükeldatud säilmed. Pead ja mitut siseelundit ei leitud kunagi ning just seetõttu jäi tema surmapõhjus ametlikult tuvastamata. See asjaolu hakkas hiljem mõjutama kõike: kui pole võimalik kindlaks teha, kuidas inimene suri, muutub ka mõrvasüüdistuse ülesehitamine erakordselt raskeks. Ometi kasvas da Costa juhtumist välja Rootsi üks kuulsamaid, mürgisemaid ja kõige kauem ühiskonda lõhestanud kriminaalasju.
Võiks arvata, et kõige olulisemaks küsimuseks uurijatele kujuneb see, kes tappis heroiinisõltlasest Catrine da Costa. Nii see siiski ei läinud, kuigi võimalus oli. Kuid kuidas sai juhtuda, et kaks arsti mõisteti küll mõrvas õigeks, kuid nende elu hävitati täielikult ja neid üliränki vigu pole tänaseni ära klaaritud?
Kuulsus, mille eest ei saanud ära joosta
Teet Härm ja Thomas Allgén said 1980. aastate Rootsi meedias kuulsaks nii, nagu meist keegi päevagi kuulus olla ei taha. Nende nimed muutusid süüd tähistavateks siltideks. Hilisemates käsitlustes on just meedia mustavat ja hävitavat rolli kirjeldatud eriti karmilt. Rootsi uuriva ajakirjaniku ja dokumentalisti Dan Josefssoni sõnul muutusid ajalehed ja teleuudised toona politsei ja prokuratuuri “megafonideks”.
Teet Härm on Eesti juurtega. Rootsis oli Härm noor kohtuarst, kes töötas Karolinska Ülikooli juures ja kellel oli erialane tulevik alles ees. Thomas Allgén oli üldarst. Mõlemad olid haritud, ühiskondlikult nähtavad mehed – ja just see tegi neist meediale eriti “sobivad” kahtlusalused. Rootsis tapeti (tahtlikult) ka 1984. aastal alla 100 inimese. Prostituudi tapmine pole tavaliselt eriti “kuum” teema, aga et seda võisid teha kaks arsti, muutis juhtumi sensatsiooniks.
Peategelased
Teet Härm
30aastane kohtumeditsiini patoloog Teet Härm aitas politseil lahendada mõrvu ja seletamatuid surmajuhtumeid. Ta oli juba avaldanud artikleid ja esinenud rahvusvahelistel konverentsidel oma peamisel huviteemal – surm kägistamise teel – ning teda peeti ka eksperdiks seksuaalse vägivalla teemal. 1982. aastal, kaks aastat enne da Costa surma, leiti tema esimene naine Ann-Catherine nende magamistoast pooduna. Kuigi see kuulutati enesetapuks, kahtlustas politsei, et Härm mõrvas ta. Naine, keda kirjeldati kui „seksuaalselt vabanenud biseksuaali“ ja kes oli surma hetkel Härmist lahutamas, leiti voodi äärelt rippumas, pidulikus õhturiietuses. Politseile tundus – või siis esitleti seda nii – et Härmi reaktsioon naise surmale oli kalk.
Mulje või reaalsus?
Paljud pidasid teda külmaks, ülbeks, lausa jubedaks inimeseks, aga on ka arvamusi, et tal oli autismispektri häire, mida tollel ajal veel ei diagnoositud … kui nendel negatiivsetel väidetel üldse alust oli. Võimalik, et kõik need “iseloomustused” tekkisid süüdistamise-kampaania ajal. Härm tundis oma töö vastu suurt huvi, kutsus väidetavalt sõpru lahkamisi vaatama ning saatis sõpradele lahkamisaruandeid koos fotodega. Härmi eks-äi pidas teda perverdiks ja mõrtsukaks ning prostituudid, kes pole just väga usaldusväärne infoallikas, väitsid, et ta oli nende püsiklient. Catrine da Costa märkmetest tema nime aga ei leitud ja mingeid tõendeid nende kokkupuute kohta pole siiani. Härm arreteeriti oma naise ja da Costa surma tõttu 1984. aasta detsembris. Tema maja otsiti läbi ja politsei leidis hulga esemeid, sealhulgas pornograafiat, kaela ümber seotud nööriga nuku, vibraatori, piitsa ja noa nahktupes.
Ei ühtegi seost da Costaga
Ühtegi eset või infokildu, mis seoks Härmi ja da Costa, ei leitud ka läbiotsimisel. Politsei lekitas Härmi vahistamise kohta käiva teabe ajakirjandusele peaaegu kohe, kuigi Rootsi seadus keelab kahtlusaluste nimetamise enne süüdimõistvat kohtuotsust. Pärast viiepäevast ülekuulamist vabastati Härm süüdistust esitamata. See ei ole muidugi ebaloogiline – arvamused ja tunded ei loe, kui tõendeid pole. Ja sellega oleks pidanud see lugu ka Härmi jaoks lõppema.
Härmi õnnetuseks oli tema doktoritöö juhendajaks ja kolleegiks Karolinska Ülikooli kohtuarst Jovan Rajs. 1984. aasta sügisel lindistatud politseiülekuulamisest, kus politseiinspektor Allan Bäckström räägib Rajsi naise Dina Rajsiga, on selge, et abielupaar Rajs oli väga mures, et Jovan Rajsi akadeemiline karjäär võib kahjustuda asjaolude tõttu, et tal oli lähedane kontakt mõrvas kahtlustatava kolleegiga. Niisiis teeb Rajs kõik endast oleneva, et anda kaalu olematutele “tõenditele” ja Härmi süüdistamist toetavatele ( tema enda väljamõeldud) teooriatele ning päästa oma renomee nõiajahil oleva “avaliku arvamuse” käest, ohverdades oma kolleegi.
Thomas Allgén
Samal aastal oli Göteborgi lähedal Alingsåsi haiglas töötav noor perearst, arstide perest pärit Thomas Allgén lahku minemas oma naisest Christinast. Allgén tundis Härmi põgusalt, kuna nad olid aastatel 1980–1981 Stockholmi haiglas koos töötanud. Allgén oli kutsunud Härmi ja tema uue punkarist tüdruksõbra oma koju õhtusöögile vahetult pärast Härmi naise surma 1982. aastal. Õhtusöök kujunes ebameeldivaks ilmselt naiste sobimatuse tõttu ja rohkem selliseid kohtumisi ei toimunud.
Härmi vahistamise ajal detsembris oli Allgén uurimise all seetõttu, et tema naine süüdistas teda nende kaheaastase tütre seksuaalses väärkohtlemises. See oli aeg, kus Rootsis käis seksuaalse ja koduse vägivalla märkide otsimine iga vistriku otsast ja iga kivi alt. Uurimise ajal teatas Thomase naine Christina sensatsiooniliselt, et tema tütar oli öelnud asju, mis viitasid sellele, et ta oli da Costa surnukeha tükeldamise ajal kohal ehk siis nägi seda pealt.
Lihunik Stanisław Gonerka
Kolm kuud enne da Costa surma oli psühhiaatriahaiglast vabanenud Poola lihunik ja ekspolitseinik nimega Stanisław Gonerka. Ta kandis karistust noore naise Wanda Radosz-i mõrva eest 1974. aastal, kelle ta kägistas, tükeldas ja prügikottidesse pakkis. Selle mõrvatud naise pead, nagu ka Catrine da Costa oma, pole siiani leitud. Gonerka tappis ka Rut Norinder-i and Artur Anderssoni Ystadis 1977. aastal.
Lihunikul puudus alibi ja teda oli da Costa kadumise ajal nähtud Stockholmi prostituutide seltskonnas. Politsei teadis, et ta on väga ohtlik, eriti purjuspäi, kuid jättis ta kahtlusalusena uurimise algstaadiumis seni teadmata põhjustel kõrvale. Gonerka ohvrite lahkamise teinud kohtupatoloog oli Gerhard Voigt väljendas paar aastat enne oma surma pettumust politsei huvipuuduse üle Gonerka vastu da Costa uurimise ajal. Ta ütles, et ei mõista, miks Gonerkat da Costa juhtumiga seoses lähemalt ei uuritud. Voigt märkis, et Gonerkal olid anatoomilised teadmised olemas.
Lihunik oli paljude prostituutide klient ja paljud ka kartsid teda. Ta oli kohtunud ka da Costaga. Lihunik suri 1987. aastal. 2007. aastal püüti saada ligipääsu Lihuniku DNA-proovidele, mis asusid Karolinska Ülikooli laboris Huddinges, et näha, kas DNA vastab prügikottidest da Costa jäänuste juurest leitud rätikult leitud karvadest eraldatud DNA-le. Kuid Karolinska ülikool ja õigussüsteem blokeerisid ligipääsu … Järeldused võite siinkohal ise teha.
Rootsi heade kavatsuste mürgised tuuled
Da Costa juhtumi mõistmiseks tuleb meenutada ka ajastu õhustikku. 1980. aastate Rootsis oli tugevnev feministlik liikumine hakanud järjest valjemini rääkima prostitutsioonist kui meeste vägivalla ühest vormist. See ei olnud väljamõeldud paanika tühjalt kohalt: tänavaprostitutsioon, heroiinisõltuvus ja naistevastane vägivald olid päris sotsiaalsed probleemid. Hiljem kasvas sellest poliitilisest ja moraalsest vaidlusest välja Rootsi seksiostu keelustav seadus, mis jõustus 1. jaanuaril 1999 ja seoti otseselt laiemasse naistevastase vägivalla vastasesse Kvinnofrid ehk naiste turvalisuse seadusmuudatuste paketti. Rootsi riiklikud käsitlused põhjendasidki seadust sellega, et prostitutsiooni taheti käsitleda nõudluse, haavatavuse ja vägivalla küsimusena, mitte lihtsalt “avaliku korra” probleemina.
Radikaalfeministide ratsu
Just siin muutub da Costa juhtum poliitiliselt plahvatuslikuks. Ühelt poolt oli see paljudele feministidele sümboolne juhtum: noor, haavatavas olukorras naine, kelle keha oli pärast surma sõna otseses mõttes tükkideks lõhutud. Selle ümber mobiliseeruti, korraldati meeleavaldusi ja petitsioone ning räägiti avalikult, et naistevastane vägivald ei ole üksikute “koletiste” teema, vaid ühiskondlik muster. Ebaadekvaatseks muutus olukord aga siis, kui osa kampaaniategijatest sidus end tihedalt just konkreetse kohtufarsiga. Nagu Josefsson hiljem märkis, kujunes da Costa juhtumist ideoloogiline lukustus: kui sa kahtlesid süüdistuses, siis mõjus see justkui kogu “ühiskonnaanalüüsi” või naistevastase vägivalla käsitluse vaidlustamisena. Nii hakkas sümboolne vajadus süüdlaste järele tõenditest ette jooksma.
Kaasaegse inkvisitsiooni nõiaprotsess
Süüdistuse kese oli lõpuks hämmastavalt habras. Kõige olulisemaks “tõendiks” kujunes see, mida Thomas Allgéni toonane abikaasa väitis nende väikese tütre öelnud olevat. Prokuratuur ehitas suure osa loost üles ideele, et kahepooleaastane laps oli oma lapselalinas justkui vahendanud mälestusi sellest, kuidas ta pooleteistaastasena (!) oli näinud pealt Catrine da Costa tükeldamist. Jah, te ei saanud valesti aru – prokuratuur võttis süüdistuse aluseks ema tõlgenduse kaheaastase lapse “minevikumälestustest” … Ema fantaasiates muutusid lapse laused fraasideks, mis ütlesid, et tütar oli pealt näinud, kuidas isa ja Härm da Costale haamriga pähe lõid, grillile pandi ning tal silmad eemaldasid ja ära sõid. Veel õudsem on aga tänane teadmine, et keegi ei kuulanud tollal selle lapse lalina lindistusi ega vaadanud ema esialseid märkmeid, millele ema fantaasiad toetusid. Seda ei teinud ei psühholoogid ega prokuratuur ega lastekaitse spetsialistid ega süüdistatavate advokaadidki. Lindistustes ega märkmetes pole absoluutselt mingit viidet kuriteole ega sellele, mida lapse ema välja mõtles.
Pseudospetsialistid
Täna kõlab see uskumatult, kuid just sellele konstruktsioonile rajati süüdistuse tuum. Üks ekspert teatas hiljem kohtus ainult seda, et puuduvad märgid, nagu oleks ema last mõjutanud, kuid ei maininud kordagi väidete tegelikku päritolu. See ongi üks tugevamaid põhjusi, miks nende konkreetsete spetsialistide tegevust peetakse täna mitteprofessionaalseks. Küsimus pole selles, et psühholoogid või lastega töötavad eksperdid oleksid kõik ebausaldusväärsed, vaid selles, et antud asjas demonstreerisid asjaosalised eksperdid täielikku, minu arusaamise järgi kuritegelikku ebapädevust. Ei saa mainimata jätta, et nii siis kui hiljemgi lähtusid Rootsi “spetsialistid-psühholoogiaeksperdid” tihti uhhuu-teooriatest.
Hirmulood, paanika, alatud süüdistused ja klassiviha
Teisisõnu: probleem ei olnud ainult ühes vihases valetavas eksabikaasas ega ainult ühes pehmelt öeldes nõrgas lapsütluses. Probleem oli ja on süsteemne. Politsei, prokuratuur, osa eksperte ja ka meedia hakkasid sama fantaasiaküllast hirmulugu vastastikku kinnitama ja levitama. Politseile, vasakpoolsetele ja feministidele oli keskklassi kuuluvate, lugupeetud ametit pidavate meeste süüdistamine suurepärane võimalus ka klassiviha välja elada. Härmi endine ämm töötas Härmi vahistamise ajal tolleaegses juhtivas Rootsi tabloidis Expressen, millel oli väga oluline roll hilisemas Härmi-vastases kampaanias ning see lisab vaid kahtlusi hüsteerilises ja tabloidses mustamises.
Kui lapselt saadud materjal oleks juba alguses läbinud mingisugusegi metodoloogilise kontrolli, oleks süüdistus kokku kukkunud. Seda on SVT uues dokumentaalsarjas sisuliselt ka näidatud. Sarja põhijäreldus on, et arstide süüdistamine toimus väga nõrkadel alustel. Sama joont on toetanud politseinik Leif GW Persson, kes on nimetanud juhtunut õigusrikkumiseks, milles riik peaks lõpuks õigesti käituma: vabandama ja hüvitama.
Tsiteerides kogenud kriminaaluurijat, Västerorti politsei detektiiviinspektor Pim Martinssoni: „Me ei tea, millal Catrine da Costa mõrvati, me ei tea, kus ta mõrvati, me ei tea, kuidas ta mõrvati, me ei tea, miks ta mõrvati, me ei tea, kes ta mõrvas ja me tegelikult ei tea, kas ta mõrvati“ (intervjuu TV2 Rapportile jaanuaris 1999).
Inkvisitsioon elab edasi
Kohtulahend ise on põhjus, miks da Costa lugu siiani ei vaibu. 1988. aastal mõisteti Härm ja Allgén mõrvas õigeks. Kuid samas kirjutas kohus otsuse põhjendustesse, et on “väljaspool mõistlikku kahtlust” tuvastatud, et nad tükeldasid keha. See oli süüdistatavate jaoks katastroof. Kuna otsus oli formaalselt õigeksmõistev, ei saanud nad seda edasi kaevata ega end selle vastu kaitsta. Hiljem kasutati kohtuotsust selleks, et ära võtta arstikutse. See ongi da Costa juhtumi keskne paradoks: kaks inimest jäeti juriidiliselt süüdi mõistmata, kuid praktiliselt karistati neid nii, nagu nad oleksid süüdi mõistetud. Üks toonane kaasistuja, John-Henri Holmberg, on nüüdseks öelnud, et häbeneb seda kohtuotsust tänini. Tema sõnul ei mäleta ta üldse, et seesugune kehatükeldamise formuleering oleks olnud see, milles kohtukoosseis ühel meelel oli.
Kollase ajakirjanduse ja feministide märg unenägu
Süüdistatud arstide ümber tiirles juba 1980. aastatel terve hulk ebameeldivaid kahtlustusi, kõlakaid ja isiklikke hinnanguid. Meedia armastab selliseid detaile, sest need aitavad inimesele “koletise näo” ette maalida. Kuid kõlakad iseloomu või eraelu kohta ei ole sama mis tõendid mõrvas. Uuemad käsitlused rõhutavad pigem seda, et Härmist ja Allgénist tehti avalikkuse jaoks patuoinad – kaks kõrge staatusega meest, keda oli lihtne asetada loos kandvasse rolli. See pilt töötas suurepäraselt nii kollases kasumiahnes ajakirjanduses kui ka avalikkuse pseudomoraalses pahameeles. Halvem oli see, et radikaalsed feministid kasutasid seda kogu õigussüsteemi ja kohtu survestamiseks. Veel halvem on, et nad õigustavad seda justiitsmõrva tänaseni, muretsedes Rootsi feministide renomee, aga mitte tõe ja õigluse pärast.
Justiitsmõrv on lahti lahatud
Tähtis on asjaolu, et uuriv ajakirjanik Per Lindeberg tõestas juba 1999. aastal ära, et tegemist oli justiitsmõrvaga. Ta sai seda teha tänu Leif GW Perssonile, kes politseis töötades lubas ajakirjanikul pääseda arhiivi ja andis ligipääsu kogu materjalile, mis politsei oli mõrva kohta kogunud. Seal olid materjalid kahtlusaluste kohta, lindistused lapse ja lapse ema juttudest ning ülekuulamistest. Kas me kujutame ette, et kui keegi praeguses demokraatlikus Eestis tõestaks justiitsmõrva veenvalt ära, aga ajakirjanikud, poliitikud, arstid, psühholoogid jne vaikiksid selle maha kakskümmend aastat ja jätaks kannatanud arstid veel 27 aastaks piinlema? 27 aastat tagasi olid arstid 50ndates eluaastates ja oleks saanud veel mingitki aega normaalset tööelu elada pärast õigluse jaluleseadmist … Nüüd on nende tervis hävitatud ja jätkuvalt ei ole riik suutnud oma süüd tunnistada ja kahju korvata. Selliselt on demokraatia eeskujuriigina esitletav Rootsi tegelikult käitunud!
Uuriv ajakirjanik Per Lindeberg : “See tähendas, et mind ennast rünnati karmilt, kui mu raamat sellest juhtumist ilmus. Mind kujutati misogüünse ja lapsi vihkava inimesena, patriarhaadi esindajana, kes oli rikkunud surnud naise mälestust, seades kahtluse alla kahe mehe süü. Väideti, et ma põlgan prostituute ja olen laimanud tunnistajaid, kes polnud teinud midagi enamat kui täitnud oma kodanikukohustust. Lisaks rikkusin ma väidetavalt Thomas Allgéni väikese tütre (nüüdseks täiskasvanud naise) õigusi, seades kahtluse alla väited, et tema isa oli teda seksuaalselt väärkohelnud (süüdistus, millele Stockholmi ringkonnakohus 1988. aastal alust ei leidnud). Samuti teatati, et mulle maksti raamatus mainitud arstide kaitsmise eest.
Mainin seda vaid selleks, et näidata, kui tugevad olid reaktsioonid teosele „Surm on inimene” ja kuidas inimesed algselt üritasid sõnumitoojat tappa, selle asemel et raamatu argumentidele faktidega vastata.”
Läbikukkunud süsteemi jätkuv ringkaitse
2004. aasta juulis lükkas Rootsi Ülemhalduskohus tagasi väga veenva petitsiooni uue kohtuprotsessi algatamiseks. Petitsiooni koostas tuntud Rootsi jurist, Uppsala Ülikooli emeriitprofessor Anders Agell, kes on selle juhtumiga omal algatusel tegelenud. See näitab, et kohtud peavad oma prestiiži ja soovimatust tunnistada kohtusüsteemi tehtud tõsiseid vigu tähtsamaks riigi kodaniku seaduslikest õigustest.
Mis seisus on need mehed täna?
Teet Härmi kohta on avalikud allikad üsna konkreetsed. SVT andmetel on ta elanud peaaegu täielikus isolatsioonis ligi 40 aastat, olnud rünnakute ja ähvarduste tõttu kaitstud identiteediga. Uurimise ajal tehtud enesetapukatse tagajärjel raske kuulmiskahjustus, ta on sisuliselt invaliidistatud ning tal pole olnud mingit tavapärast tööelu. Ta on öösiti üleval, loeb internetifoorumeid ja kogub endiselt materjali selle kohta, kes võis Catrine da Costa tegelikult tappa. See on pilt inimesest, kes ei ole suutnud ega saanudki sellest loost väljuda.
Thomas Allgéni kohta on avalik info ka suhteliselt napp. Kindlalt on teada, et ta ei saanud enam arstina töötada, tema elu purunes täielikult ning 2026. aasta seisuga nõuab ta koos Härmiga riigilt ex gratia hüvitist. Kuna tema isa oli ka arst, siis mõningast paberitööd sai ta isa praksises teha. Oma intervjuudes kõlab ta eelkõige väsinult ja raevunult: “Sellele peab mingi kuradi lahendus tulema!” Tema füüsilise või vaimse tervise kohta ei ole avalikes allikates sama konkreetseid kirjeldusi kui Härmi puhul, kuid on teada, et dokumentaalfilmis liigub ta rulaatoriga ja öeldakse, et ta lihased on halvas seisus vähese liikumise tõttu.
Kes arste vaatamata survele toetama jäi?
Esiteks nende praegused advokaadid Thomas Olsson ja Filip Rydin, kes on pärast 2024. aasta dokumentaali uuesti läbi töötanud materjalid ja otsinud õiguslikke teid, kuidas meestele kas uus menetlusvõimalus või vähemalt riigi tunnustatud hüvitis saada. Teiseks ajakirjanikud ja uurijad: kõige nähtavamad nimed on dokumentaalsarja autorid Dan Josefsson ja Johannes Hallbom. Enne neid pööras juhtumi pea pealt jälle jalgadele uuriv ajakirjanik Per Lindeberg, kelle raamat “Döden är en man” (Surnud mees) kujunes Rootsis lausa tähiseks. Kolmandaks on neid toetanud mitmed mõjukad arvamusliidrid, näiteks politseinik Leif GW Persson, samuti osa arstkonnast. 2025. aastal nõudis Rootsi arstide liit sõltumatut läbivaatust ning avas arutelu ka selle üle, kas meestel peaks olema võimalik taas kutseorganisatsiooni liikmeks saada. Toetajate hulka kuulub ka endine justiitsminister Morgan Johansson, kes peab riigi kohustuseks tehtud karjuv ebaõiglus heastada. Ja võib-olla kõige kõnekam on see, et neid on toetanud ka üks toonane kohtu kaasistuja ise, kes tunnistas avalikult, et tehtud kohtuotsus hävitas kahe inimese elu.
Õudse hinnaga õppetund, mis pole veel läbi
Kui selles loos otsida kõige suuremat õppetundi, siis ei ole see ainult “naised ei saanud õigust” ega ainult “arste laimati ja nende elud hävitati”. See juhtum on mõlemat korraga. Catrine da Costa oli haavatav naine, kelle mõrv on siiani lahendamata ja mõrvar leidmata. Rootsi feministlik liikumine nägi võimalust rääkida valjusti prostitutsiooni, seksuaalse ekspluateerimise ja meeste vägivalla vastu – ja selles oli oma tõde. Samal ajal muutus konkreetne kriminaalasi õudseks näiteks sellest, kuidas moraalne raev, ideoloogiline lukustus, võlts poliitkorrektsus, nõrk ekspertiis ja meedia hüsteeria võivad koos tekitada olukorra, kus kohtulik õigeksmõistmine ei päästa enam kedagi. Da Costa ei saanud õigust. Härm ja Allgén ei saanud samuti õigust. Ning alles nüüd, rohkem kui nelikümmend aastat hiljem, näib osa Rootsi ühiskonnast olevat valmis vähemalt osaliselt tunnistama, et nii riik kui ühiskond on räigelt eksinud.
Tänane seis: õiglus endiselt saavutamata
- aastal on olukord järgmine:
- arstid ei ole ametlikult rehabiliteeritud
- nad nõuavad riigilt hüvitist
- nende advokaadid taotlevad nn ex gratia kompensatsiooni
Kuid juriidiline probleem püsib: kuna nad mõisteti formaalselt õigeks, ei ole võimalik sama otsust lihtsalt ümber pöörata. See on juriidiline ummik, millest Rootsi süsteem pole suutnud ega tahtnud väljapääsu leida.
Lugu, mis lõhestab ühiskonda siiani
Catrine da Costa juhtum ei ole lihtsalt krimilugu. See on lugu radikaalsest ideoloogiast, meedia kolletumisest ja inimkarja võltsmoraalsest paanikast; ekspertidest, kes jooksid lati alt läbi seda isegi puudutamata ning kohtusüsteemist, mis lõi vastuolulise ja parandamatute tagajärgedega otsuse.
Ühelt poolt on inimesed, kes usuvad, et süüdlased pääsesid ja need, kelle staatus ja maine püsivad vaid sellel, et need arstid on süüdi. Teiselt poolt on need, kes näevad juhtumis klassikalist ja katastroofilist õigusemõistmise läbikukkumist.
Aga üks asi on kindel: tõelist õiglust ei ole selles loos siiani saavutatud. Ja seda ei saavutatagi, sest justiitsmõrva tagajärgi ehk täielikult lõhutud elusid ei saa kuidagi hüvitada.
Lisainfo
Palju lisainfot nii inglise kui rootsi keeles leiab siit: https://mediemordet.com/freed-but-convicted/ ja https://juliebindel.substack.com/p/the-murder-of-catrine-da-costa ja https://www.svtplay.se/dokument-inifran-det-svenska-styckmordet ja https://mediemordet.com/a-case-of-alleged-cutting-up-murder-in-sweden-legal-consequences-of-public-outrage/