Autor: Noorte füüsiline agressioon oma vanemate vastu on üsna sage – ometi on see teema endiselt tabu. Loe, mis riski suurendab või vähendab.
Noorte füüsiline agressioon oma vanemate vastu esineb üsna sageli – ometi on see teema endiselt tabu. Ohvrid tunnevad sageli häbi ja väldivad abi otsimist, lootes kaitsta oma lapsi tagajärgede eest. Nüüd on Zürichi Ülikooli (UZH) teadlased jälgisid esmakordses omataolises pikaaegses uuringus jälginud selle käitumise kujunemist varasest teismeeast kuni noore täiskasvanueani. Teadlased tuvastasid ka tegurid, mis agressiooniriski suurendavad või vähendavad.
Uuring tugineb Zürichi sotsiaalse arengu projektile z-proso, mida juhivad Manuel Eisner, Denis Ribeaud ja Lilly Shanahan UZH Jacobs’i produktiivse noorsoo arengu keskuses. Uuringus jälgiti enam kui 1500 osalejat varasest teismeeast kuni noore täiskasvanueani.
32,5% noortest ründas oma vanemaid füüsiliselt vähemalt üks kord
Peaaegu kolmandik osalejatest (32,5%) tunnistas, et vanuses 11–24 esines neil vähemalt üks füüsilise agressiooni juhtum vanemate suhtes – näiteks löömine, jalaga löömine või esemete loopimine. Selline käitumine saavutas haripunkti 13-aastaselt, mil umbes 15% vastanutest teatas agressiivsetest juhtumitest. Sealt edasi episoodide sagedus vähenes ning stabiliseerus varases täiskasvanueas umbes 5% tasemel.
„Kuid enamasti on tegemist üksikjuhtumitega, mis tekivad puberteedieas ägedate vanema-lapse konfliktide käigus. Me ei räägi siin süsteemsest vägivallast ega ka individuaalsest läbikukkumisest.“
„Esmapilgul võib tunduda üllatav, et kolmandik noorukitest muutub mingil hetkel oma vanemate suhtes füüsiliselt agressiivseks,“ ütleb Lilly Shanahan. „Kuid enamasti on tegemist üksikjuhtumitega, mis tekivad puberteedieas ägedate vanema-lapse konfliktide käigus. Me ei räägi siin süsteemsest vägivallast ega ka individuaalsest läbikukkumisest.“ Samas peab Shanahan murettekitavaks, et kaks viiest selles alarühmas tunnistasid, et selliseid episoode esines korduvalt.
Riskitegurite hulgas vanematevahelised konfliktid ja ATH
Mis paneb noori oma vanemaid lööma? Haridustase ja sotsiaalmajanduslik staatus ei näi mängivat olulist rolli. „See probleem esineb kõigis ühiskonnakihtides,“ ütleb juhtivautor ja järeldoktor Laura Bechtiger. „See ei piirdu ühegi kindla sotsiaalse tausta ega sooga.“
„See probleem esineb kõigis ühiskonnakihtides,“ ütleb juhtivautor ja järeldoktor Laura Bechtiger.
Teadlased tuvastasid siiski mitu riskitegurit, mis ei sõltu sellest, kas lapsel on üldiselt agressiivseid kalduvusi. Laste füüsiline karistamine vanemate poolt ja verbaalne agressioon suurendavad peresisese vägivallaringi tekkimise tõenäosust, kus agressiivsed käitumismustrid kanduvad eeskuju kaudu lastele edasi. Kui vanemad ka omavahel sageli tülitsevad, omandavad lapsed sarnased konfliktimustrid. Suurema riskitasemega on ka tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse sümptomitega noored, sest neil on sageli raskusi impulsside kontrollimisega ning nad võivad kergemini esile kutsuda vanemate kannatamatust ja muid reaktsioone.
Konfliktide lahendamise oskus ja positiivne kasvukeskkond on abiks
Uuring pakub ka lootust. Teatud tegurid võivad märgatavalt vähendada laste vanematevastast agressiooni riski. Lapsed, kes on õppinud negatiivsete emotsioonide ja konfliktidega konstruktiivselt toime tulema, “lahendavad” asju füüsiliste rünnakutega palju harvem. Toetav kasvukeskkond, kus vanemad on laste elus aktiivselt kohal, tunnevad huvi ja pakuvad emotsionaalset tuge, vähendab riski samuti märkimisväärselt. Teadlaste hinnangul aitavad ka varajased ennetusmeetmed vähendada hilisemat agressiivsust.
„Vanemate ja noorukite konfliktid on normaalsed ja arengu seisukohalt isegi olulised,“ selgitab z-proso kaasjuht Denis Ribeaud.
„Vanemate ja noorukite konfliktid on normaalsed ja arengu seisukohalt isegi olulised,“ selgitab z-proso kaasjuht Denis Ribeaud. „Üksikud vihapursked puberteedieas peaksid meid mõtlema panema, kuid ei ole tingimata häirekell. Kui aga vihapursetest kujuneb muster, on see ohumärk. Korduv ja tugevnev füüsiline agressioon, kahetsuse puudumine ning agressiivne käitumine ka väljaspool peret on selged hoiatussignaalid.“
Varajane ennetus on võtmetähtsusega
24-aastaste seas on füüsilist agressiooni ilmutavate noorte osakaal küll suhteliselt väike – viis protsenti –, kuid siiski märkimisväärne. Kui füüsilised rünnakud jätkuvad varases täiskasvanueas, on suurem risk, et sellest kujuneb püsiv käitumismuster koos psühhosotsiaalsete tagajärgedega.
Sotsioloog Manuel Eisner rõhutab varajase sekkumise tähtsust: „Ennetus peab olema suunatud nii vanematele kui lastele. Vanemad peaksid vähem tuginema kehalisele karistamisele ning looma peres toetava ja konstruktiivse õhkkonna. Lastele tuleks juba enne kooli algust õpetada emotsioonide reguleerimist ja konstruktiivset konfliktide lahendamist.“
Metoodika ja viide uuringule
Zürichi z-proso pikisuunaline uuring on jälginud laste ja noorte sotsiaalset arengut alates 2005. aastast. Teadlased kogusid andmeid vanemate vastu suunatud füüsilise agressiooni kohta 1522 osalejalt kuuel mõõtmishetkel: vanuses 11, 13, 15, 17, 20 ja 24 aastat. Riskitegureid ja kaitsetegureid kaardistati vanuses 7–11. Andmeid analüüsiti logistilise regressiooni meetodil. Vt https://link.springer.com/article/10.1007/s00787-025-02953-w
Loe lisaks
Kuidas stress meie mälu ja mälestusi põhjalikult muudab
Halb keskkond kahjustab südame tervist