Autor: Kui märkate, et kellegi mälestused on täna teistsugused kui eile, siis pole see tingimata kalduvus luiskamisele, vaid aju loomulik omadus.
East Anglia ülikooli uuring aitab teadlastel paremini mõista, kuidas meie aju mäletab varasemaid sündmusi ja kuidas need mälestused aja jooksul muutuda võivad.
Uus teadusartikkel uurib episoodilist mälu – seda liiki mälu, mida kasutame isiklike kogemuste – näiteks sünnipäevapiduse või puhkusereiside meenutamiseks. Teadurite sõnul on nende tööl olulised tagajärjed vaimse tervise, hariduse ja õigussüsteemi jaoks, kus mälu, mälestused ja meenutamine mängivad keskset rolli.
Episoodiline mälu – teadlikult ligipääsetavad mälestused isiklikult kogetud unikaalsetest sündmustest.
Mälu ega mälestus pole (arvuti)fail
Koostöös Texase Ülikooliga Dallases näidetakse, et mälestused ei ole lihtsalt nagu arvutisse talletatud failid. Selle asemel koosnevad need erinevatest osadest. Ja kuigi mõned neist on aktiivsed ja kergesti meenuvad, jäävad teised varjatuks, kuni miski need esile kutsub.
Selleks, et midagi saaks pidada tõeliseks mälestuseks, peab see olema seotud päriselt toimunud sündmusega. „Aga isegi siis ei pruugi meie meenutatav mälestus olla täiuslik koopia,” ütles juhtivteadur professor Louis Renoult UEA psühholoogiainstituudist. „See võib sisaldada lisadetaile meie üldteadmistest, varasematest kogemustest või isegi olukorrast, milles me meenutamise hetkel viibime.”
„Vanemate sündmuste mälestused läbivad sageli protsessi, mida nimetatakse taaskodeerimiseks – see tähendab, et aju ajakohastab või ümberkujundab mälestust aja jooksul. See loob ahela algsest kogemusest kuni mälestuse versioonini, mida me praegu kasutada saame.”
„See töö aitab mõista, miks meie mälestused ei ole alati usaldusväärsed ja kuidas neid võivad mõjutada aeg, kontekst ja isegi meie enda kujutlusvõime.”
Aju mälurajad võivad püsida uinunud olekus
Teadurid uurisid peaaegu 200 psühholoogia- ja neuroteaduse valdkonna uuringut mälurepresentatsioonidest, samuti filosoofilisi artikleid ja värskeid loomkatseid. Professor Renoult ütles: „Tahtsime pakkuda uut vaatlusviisi, ühendades ideid erinevatest valdkondadest. Eesmärk oli mõtestada probleeme, mis pole veel lahendust leidnud, ja sütitada uut uurimistööd.” Artikli käsitlusala on suhteliselt kitsas: teadlased keskendusid sellele, mida ajalooliselt on nimetatud deklaratiivseks mäluks kognitiivselt tervetel täiskasvanutel.
Uuringu keskne osa käsitles seda, kuidas aju füüsiliselt mälestusi talletab, rõhutades hippokampuse – aju piirkonna, mis aitab mälestusi moodustada ja organiseerida – rolli. Uurimus selgitab, kuidas mälurajad ajus võivad püsida uinunud olekus ja muutuda teadlikuks esitusvormiks alles siis, kui miski – tavaliselt keskkonnast pärinev vihje – selle mäluraja aktiveerib.
„Need teadlikud kujutlused meie minevikust on tavaliselt algsest kogemusest taastatud info, maailmaga seotud üldteadmiste ja parajasti olulise info kombinatsioon,” selgitas Renoult. „Kuigi mälestustel peab olema põhjuslik seos minevikusündmustega, võivad need iga kord, kui me neid meenutame, erineda. See tähendab, et mälestused võivad ja tõepoolest muutuvad. Need võivad muutuda vähem täpseks või sisaldada uut informatsiooni, mis paneb neid tunduma erinevana algsest sündmusest.”
Muutuv mälu – meie igapäevaelu oluline osa
„Arusaam sellest, kuidas mälestused kujunevad, talletuvad ja aja jooksul ümber kujunevad, on äärmiselt oluline, sest mälu on alus väga paljudele igapäevaelu aspektidele – alates õppimisest ja vaimsest tervisest kuni kohtutes tehtavate otsusteni. Näidates, et mälestused on pigem dünaamilised kui püsivad, aitab see uurimus paremini mõista, miks need muutuda võivad ja kuidas see mõjutab meie mõtlemist, tundeid ja käitumist,” lisas ta.
Artikkel „The cognitive neuroscience of memory representations” avaldati ajakirja Neuroscience & Biobehavioral Reviews detsembrinumbris.
Loe lisaks
Kuidas stress meie mälu ja mälestusi põhjalikult muudab