Kevadtormid muutuvad Euroopas üha tavalisemaks

Põhja-Atlandi kevadtorme, mis jõuavad Rootsi ja mõjutavad ilma Eestis, esineb sagedamini kui 80 aastat tagasi. Põhjuseks on kliimamuutus.

Hiljutine näide sellest on torm Dave, mis pühkis üle Põhja-Euroopa lihavõttepühade nädalavahetusel. Göteborgi ülikooli uus uuring näitab, et Põhja-Atlandi kohal tekkivaid kevadtorme esineb nüüd sagedamini kui 80 aastat tagasi ning selle põhjuseks on kliimamuutus.

Põhjapoolkeral järgib tormide esinemine hooajalist tsüklit. Suvel on tormid kõige nõrgemad ja haruldasemad, talvel aga kõige tugevamad. Globaalse soojenemise tõttu on tormide kujunemine ja liikumisteed muutunud ning mitmed uuringud on viidanud sellele, et talvetorme esineb nüüd sagedamini ja need on varasemast intensiivsemad.

Tormide tugevnemisele aitab kaasa Arktika merejää kadu

„Üks tegur, mis võib kaasa aidata tormide sagenemisele, on Arktika merejää vähenemine. Avatud veepind vabastab atmosfääri rohkem soojust ja niiskust kui jääga kaetud meri. Merejää taandumine tähendab ka seda, et tormid saavad liikuda mööda uusi teid üle Arktika ookeanide,“ ütles Göteborgi ülikooli klimatoloogia teadur Zhi-Bo Li.

Enamik kliimauuringuid on keskendunud sellele, kuidas kliimamuutus mõjutab tormide tipphooaega ja madalhooaega ehk talve ja suve. Uues uuringus otsustasid Zhi-Bo Li ja tema kolleegid aga uurida, kuidas on põhjapoolkera tormid muutunud kevadel ja sügisel alates 1940. aastatest kuni tänapäevani.

Göteborgi ülikooli klimatoloogia teadur Zhi-Bo Li. Foto Xin-Wen Zhang.

Kevad- ja sügistormid on sagedasemad ja tugevamad

„Näeme, et kevadel ja sügisel Põhja-Atlandi, Vaikse ookeani põhjaosa ja Põhja-Jäämere kohal toimuvad tormid on märgatavalt muutunud. Nii tugev ja püsiv torm nagu Dave oli aprillis varem üsna haruldane, kuid nüüd näeme selliseid torme üha sagedamini ning need läbivad pikemaid vahemaid. Varem hääbusid paljud kevadtormid Briti saarte kohal, nüüd jõuavad need mõnikord välja isegi Skandinaaviasse,“ ütles Zhi-Bo Li.

Teadlased kasutasid aastate 1940–2024 ilmavaatluste andmeid, et koostada ülevaade tormide muutumisest. Uuringu peamine järeldus on, et muutused sõltuvad nii aastaajast kui ka piirkonnast. Arktikas, põhjapool 65. laiuskraadi, muutuvad kevadtormid tugevamaks, kestavad kauem ja liiguvad pikemaid vahemaid. Põhja-Atlandil tekib kevadtorme rohkem kui varem, samas kui Vaikse ookeani põhjaosas on just sügistormid muutunud tugevamaks ja püsivamaks.

Põhjapoolkera tormimustrites on selge muutus

„Üldiselt näeme põhjapoolkera tormimustrites selget muutust. Meie uuring täidab lünga teadmistes selle kohta, kuidas tormid käituvad talve ja suve vahelisel üleminekuperioodil. Tegemist on oluliste muutustega, millele varem pole piisavalt tähelepanu pööratud. See teadmine on hädavajalik, et parandada ilmaennustusi ja kavandada tõhusaid kohanemismeetmeid muutuva kliimaga,“ ütles Zhi-Bo Li.

Kuidas torm Dave Eestit mõjutas?

Torm Dave ise oli eelkõige Suurbritannia, Iirimaa, Norra ja Rootsi sündmus. See kujunes kiiresti süvenevaks Atlandi madalrõhkkonnaks (nn explosive cyclogenesis) ning põhjustas Suurbritannias kuni 40 m/s (90 mph) tuuleiile, tugevat vihma ja isegi lumesadu.

Eesti ei olnud Dave’i peamises mõjupiirkonnas. Kui vaadata 2026. aasta aprilli alguse ilmaandmeid Tallinnas, siis 4.–5. aprillil olid küll tugevad lääne- ja loodetuuled, kuid tegemist ei olnud siin tormikeskme läbimisega. Tallinna piirkonnas registreeriti pigem mõõdukaid kuni tugevaid tuuli, mitte erakordset tormi.

Huvitav detail on see, et 4. aprillil 2026 oli Eesti jaoks MeteoAlarmi süsteemis väljas mõõdukas tuulehoiatus, mille järgi võisid puhangud ulatuda umbes 15 m/s-ni. See viitab sellele, et Dave’i tagaserv või sellega seotud õhurõhugradiendid jõudsid ka Läänemere idakaldale, kuid märkimisväärseid kahjustusi polnud ja kõrge taseme tormihoiatusi Eestis ei väljastatud.

Sellised tugevad Atlandi kevadtormid jõuavad nüüd sagedamini üle Briti saarte edasi Skandinaaviasse ja Põhjala piirkonda, samas kui varem hääbusid need sageli juba Briti saarte kohal.