Autor: Karjamaa-lihaveiste söötmine merevetikalisandiga vähendas veiste metaaniheidet peaaegu 40%, ilma et see oleks mõjutanud nende tervist või kaalu.
Kuigi mitmesugused kliimamuutuste eitajad ja selle mõju (kas rumalusest või omakasust lähtudes) naeruvääristada püüdvad tegelased teevad mittetarga järjekindlusega habemega nalju veisep…u kohta, on asi liha tootmise ja selle söömisega siiski tõsine. Teadlaste sõnul pakuvad uuringutulemused lahendust kliimasõbralikumaks veisekasvatuseks.
California Davise ülikooli teadlaste värskeltavaldatud uuring näitas, et karjatatavatele lihaveistele merevetikalisandiga sööda andmine vähendab nende metaaniheidet peaaegu 40%, ilma et see mõjutaks nende tervist või kaalu. Uuring avaldati ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences.
See on esimene uuring maailmas, mille käigus testiti merevetikaid karjatatavate lihaveiste peal. See on loogiline jätk varasematele uuringutele, mis näitasid, et merevetikad vähendasid lautades elavate veiste metaaniheidet 82% ja piimalehmadel üle 50%.
Photo by Ellie Burgin
Kui palju metaani toodavad veised?
Kariloomade arvele langeb 14,5% ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside heitkogustest, kusjuures suurima osa sellest moodustab metaan, mida veised röhitsedes eralduvad. Karjatatavad veised toodavad rohkem metaani kui lautades elavad veised või lüpsilehmad, sest nad saavad rohust rohkem kiudaineid. Ainuüksi USA-s on 9 miljonit lüpsilehma ja üle 64 miljoni lihaveise.
“Lihaveised veedavad söödaplatsidel vaid umbes kolm kuud ja suurema osa oma elust on nad karjamaal ning toodavad metaani,” ütles vanemautor Ermias Kebreab, loomateaduse osakonna professor. “Peame muutma selle merevetikalisandi või mis tahes söödalisandi karjatatavatele veistele kättesaadavamaks, et muuta veisekasvatus jätkusuutlikumaks, rahuldades samal ajal ülemaailmset nõudlust liha järele.”
Raskused kariloomade heitkoguste vähendamisel
Kebreab ütles, et karjamaal elavate veiste igapäevane söötmine on raskem kui söödaplatsil või lüpsilehmade puhul, sest karjamaad asuvad sageli rantšodest kaugel. Talvel või siis, kui rohtu napib, on vaja neile lisasööta viia.
Selle uuringu jaoks jagasid teadlased 24 lihaveist (anguse ja wagyu tõugude segu) kahte rühma: üks sai merevetikalisandit (Asparagopsis taxiformis) ja teine mitte. Teadlased viisid 10-nädalase katse läbi Montanas, Dillonis asuvas rantšos. Kuna tegemist oli karjatatavate loomadega, sõid nad toidulisandit vabatahtlikult, mille tulemusel vähenesid heitkogused siiski ligi 40%.
Enamik metaani vähendamise meetoditest karjamaadel ei tööta
Enamik uuringuid söödalisanditega, mis tehtud metaani emissiooni vähendamiseks, on toimunud kontrollitud keskkondades igapäevase toidulisandi andmisega. Kuid Kebreab märkis uuringus, et vähem kui pooled neist meetoditest on tõhusad ka veiste karjatamisel.
“See meetod näitab, kuidas teha merevetikalisandid karjatatavatele loomadelet hõlpsasti kättesaadavaks,” ütles Kebreab. “Karjakasvatajad võiksid vetikat isegi oma veistele lakubloki kaudu tutvustada.”
Kas see on lahendus veisekasvatusele?
Kebreab ütles, et karjakasvatus, mis hõlmab suuri karjatamissüsteeme, toetab miljoneid inimesi üle maailma, sageli kliimamuutuste suhtes haavatavates piirkondades. See uuring pakub välja viisi, kuidas muuta veiste karjatamine keskkonnasõbralikumaks ja mängida rolli kliimamuutuste vastu võitlemisel.
Sama PNAS-i numbris ilmunud seotud artikkel tõstab esile vajaduse parandada loomakasvatuse tõhusust madala ja keskmise sissetulekuga riikides, kasutades paremaid geneetika-, söötmis- ja tervisetavasid. UC Davise professor Alison Van Eenennaam, artikli autor, ütles, et see on kõige lootustandvam lähenemisviis ülemaailmse lihanõudluse rahuldamiseks, piirates samas kasvuhoonegaaside heitkoguseid.
Teised merevetikate uuringu autorid on UC Davise järeldoktorantuuri teadlased Paulo de Méo Filho Paulo Meo-Filho ja John-Fredy Ramirez-Agudelo.
Uuringut toetas Matador Ranch Montanas, Dillonis. https://www.pnas.org/doi/10.1073/pnas.2410863121
Kommentaar
On üsna selge, et vetikalisandite andmine ei lahenda veisekasvatuse väga suurt kliimamõju. Lahenduseks saab olla vaid lihasöömise oluline vähendamine kõrge lihatarbimisega riikides ja kõik teised meetmed on lisaks sellele – sh ka vetikaid sisaldavad söödalisandid. Pealegi pole metaaniteke ainuke loomakasvatuse mõju – arvestama peab ka veekulu, maakasutust jpm. Eriti tõhus oleks kahaneva lihaloomade kasvatuse nihutamine oludesse, mis aitavad looduslikku liigirikkust suurendada – analoogselt Eesti rannakarjamaadel toimuvale loomakasvatusele näiteks.
