Vaktsineerimine võib vähendada ka Parkinsoni riski

Lisaks dementsuse ohu vähenemisele võib vaktsineerimine vöötohatise vastu kahandada ka Parkinsoni tõve tekke riski.

Teadusajakirjas Nature avaldatud uuring “A natural experiment on the effect of herpes zoster vaccination on dementia” (Eyting, Xie jt, 2025) on toonud esile märkimisväärse leiu – vaktsineerimine vöötohatise vastu võib oluliselt vähendada dementsuse tekkeriski. Teadlased kasutasid “loomulikku eksperimenti” Walesis, kus õigus teadustöö raames vöötohatise vastast vaktsiini saada sõltus ainult sünnikuupäevast: inimesed, kes sündisid enne 2. septembrit 1933, vaktsiini ei saanud – ja need, kes sündisid sellel kuupäeval või järgneval nädalal, said alates 1. septembrist 2013 aasta jooksul vaktsineeritud.

Uuringu tulemused olid tähelepanuväärsed – vaktsineerimine vöötohatise vastu vähendas 7 aastat kestnud jälgimisperioodi jooksul dementsuse diagnoosimise tõenäosust 3,5 protsendipunkti võrra, mis tähendab 20% suhtelist vähenemist.

See efekt oli eriti tugev naistel, kuid polnud statistiliselt oluline meestel. Samuti oli kaitseefekt väiksem inimestel, kellel olid autoimmuunhaigused või allergiad.

Dementsuse ja vöötohatise seosed – kuidas see võiks toimida?

Miks peaks vöötohatise vaktsiin kaitsma dementsuse eest? Uurijad pakuvad välja kolm võimalikku mehhanismi:

Varicella zoster viiruse (VZV) reaktivatsioonide vähendamine – VZV viiruse reaktivatsioonid võivad põhjustada pikaajalist kognitiivset kahjustust läbi vaskulopaatia, amüloidi ladestumise, tau-valkude agregatsiooni ja neuroinflammatsiooni.

VZV-st sõltumatu immuunmodulatoorne efekt – vaktsiinid, eriti elusvaktsiinid, võivad esile kutsuda laiema immuunvastuse, millel on olulised sihtmärgist sõltumatud efektid.

Tervishoiuteenuste kasutamise muutused – Välistada ei saa, et vöötohatise episoodide vältimine võib mõjutada tervishoiukasutust, mis omakorda mõjutab dementsuse diagnoosimist.

Uuringus leiti tõendeid, et esimesed kaks mehhanismi on tõenäoliselt olulisimad ja need ei välista teineteist.

Miks just Varicella Zoster Viirus (VZV) võib olla seotud dementsusega?

VZV (Varicella Zoster Viirus) on herpesviiruseks, mis jääb pärast esmast nakatumist (tuulerõuged) latentseks närviganglionides. Teadusuuringud on näidanud, et VZV omab mitmeid erilisi omadusi, mis võivad seletada just selle viiruse potentsiaalset rolli dementsuse tekkes:

Neurotroofsus ja neuroinvasiivsus: VZV infitseerib spetsiifiliselt närvirakke ja võib jääda latentseks sensoorsetes ganglionites aastakümnete jooksul. Reaktiveerumisel võib viirus liikuda mööda närviaksoneid nii perifeersesse närvisüsteemi kui ka kesknärvisüsteemi.

Veresoonte kahjustamine: VZV on üks väheseid viiruseid, mis suudab otseselt infitseerida veresoonte endoteeli, põhjustades vaskuliiti ja vaskulopaatiat. See võib viia väikeste ajuinfarktide ja ajuvereringe häireteni, mis on dementsuse riskitegurid.

Otsene neurotoksilisus: VZV valgud võivad mõjutada närvirakkude metabolismi ja sünaptilisi funktsioone, mis viivad neurodegeneratsioonini.

Amüloidi ja tau-patoloogia: Uuringud on näidanud, et VZV võib stimuleerida amüloid-beeta peptiidie tootmist ja soodustada tau-valkude patoloogilist agregeerumist, mis on Alzheimeri tõve patofüsioloogia keskmes.

Võrdlus teiste herpesviirustega (EBV, CMV)

Kuigi ka teised herpesviirused nagu Epstein-Barri viirus (EBV) ja tsütomegaloviirus (CMV) on seostatud kognitiivse langusega, on VZV-l mitmeid erilisi omadusi:

Ganglionite-spetsiifiline latentsus: VZV jääb latentseks just närviganglionites, mitte lümfoidkoes (nagu EBV) või mitmetes erinevates kudedes (nagu CMV). See võimaldab otsest ligipääsu närvisüsteemile reaktivatsiooni korral.

Kliiniliselt märgatavad reaktivatsioonid: Erinevalt teistest herpesviirustidest, mille reaktivatsioonid võivad jääda subkliiniliseks, väljendub VZV reaktivatsioon sageli kliiniliselt selgelt vöötohatisena, mis võimaldab identifitseerida patsiente, kes kogevad viiruse reaktivatsiooni.

Dermatomeeritud levik: VZV levib dermatomeeridena, mis võib mõjutada konkreetseid närvipiirkondi, sealhulgas kolmiknärvi, mis võib olla potentsiaalne sissepääsutee ajju.

Vaskuliidi tekitaja: VZV on üks väheseid viiruseid, mis suudab otseselt põhjustada vaskuliiti ja vaskulaarseid tüsistusi, mis on teadaolevad dementsuse riskifaktorid.

Siiski on oluline märkida, et ka EBV ja CMV on seostatud kognitiivse languse ja neuroinflammatsiooni protsessidega. Mitmed uuringud viitavad, et herpesviiruste kumulatiivne koormus (“viroomi” mõju) võib olla olulisem kui üksikviirusega nakatumine. On võimalik, et VZV vaktsineerimine mõjutab üldist immuunvastust ka teistele viirusinfektsioonidele.

Riskitegurid ja eelnev tuulerõugete põdemine

VZV ja dementsuse seose kontekstis on olulised järgmised riskitegurid:

Eelnev tuulerõugete põdemine: Praktiliselt kõik vöötohatisse haigestuvad inimesed on eelnevalt põdenud tuulerõugeid. Vöötohatise vaktsineerimine on efektiivne just nendel inimestel, kelle organismis VZV latentselt juba eksisteerib. Uuringus osalenud vanemate inimeste puhul võib eeldada, et enamik neist on lapsepõlves tuulerõugeid põdenud, kuna see oli enne vaktsineerimise ajastut väga levinud lapsepõlvehaigus.

Vanusega seotud immuunsuse nõrgenemine: Vanusega seotud immuunsüsteemi nõrgenemine (immunosenestsents) on peamine vöötohatise tekkepõhjus. Samas on immunosenestsents ka riskitegur dementsuse tekkeks, mis viitab nende kahe seisundi ühisele immunoloogilisele taustale.

Stressi mõju: Psühholoogiline stress võib soodustada VZV reaktiveerumist ja on samuti seotud dementsuse riskiga, osutades võimalikule ühisele stressiga seotud patofüsioloogilisele mehhanismile.

Autoimmunhaigused ja allergiad: Uuringus leiti, et autoimmunhaiguste või allergiatega inimestel oli vaktsineerimisest tulenev kasu dementsuse ennetamisel väiksem. See võib viidata sellele, et juba muutunud immuunvastus mõjutab VZV vaktsiini efektiivsust dementsuse ennetamisel.

Riskitegurite kuhjumine: Dementsus on multifaktoriaalne haigus ja VZV võib olla üks mitmest riskitegurist, mis koos geneetiliste (nt APOE4 alleel), kardiovaskulaarsete ja elustiiliriskiteguritega mõjutab haiguse teket.

VZV infektsioonidega seonduv

VZV infektsioonide erinevad avaldumised võivad mõjutada dementsuse riski mitmel viisil:

Vöötohatise raskusaste: Raskemad vöötohatise juhud, eriti need, mis hõlmavad kolmiknärvi või näopiirkonda (ophthalmic zoster), võivad olla suurema dementsuse riskiga.

Postherpeetiline neuralgia: Pikaajaline postherpeetiline neuralgia (PHN) võib olla seotud suurema neuroloogilise kahjustuse ja põletikuga, mis omakorda võib suurendada dementsuse riski.

Vöötohatise kordumine: Korduvad vöötohatise episoodid võivad viidata tugevamale immuunsüsteemi häirele ja potentsiaalselt suuremale dementsuse riskile.

Ravimata vs ravitud vöötohatis: Antiviraalse raviga ravitud vöötohatise episoodid võivad olla seotud väiksema dementsuse riskiga kui ravimata episoodid, mis viitab viiruse aktiivse replikatsiooni piiramise tähtsusele.

Vaktsiini tüübi mõju: Elusvaktsiin (Zostavax) vs rekombinantne alaühiku vaktsiin (Shingrix) võivad erinevalt mõjutada immuunvastust ja seega potentsiaalselt ka dementsuse riski. Uuringus kasutati elus nõrgestatud vaktsiini, samal ajal kui paljudes riikides on nüüd kasutusel rekombinantne vaktsiin, mille toime võib erineda.

Mida soovitada patsientidele?

Üldised soovitused

Vöötohatise vaktsineerimine võiks olla osa laiemast dementsuse ennetamise strateegiast. See on suhteliselt odav sekkumine võrreldes olemasolevate dementsuse ravimitega, ning vaktsiini kasu-riski suhe on soodne – see ennetab vöötohalist ja selle tüsistusi ning võib pakkuda täiendavat kaitset dementsuse vastu.

Patsientidele tuleks selgitada, et kuigi tõendid on paljulubavad, põhinevad need peamiselt ühel uuringul ja vajalikud on täiendavad kinnitavad uuringud. Samuti tasub meeles pidada, et uuringus kasutati elus nõrgestatud vaktsiini (Zostavax), samas kui paljudes riikides on praegu kasutusel uuem rekombinantne alaühiku vaktsiin (Shingrix).

Soovitused naispatsientidele

Naispatsientidele võib teha tugevamaid soovitusi vaktsineerimiseks, kuna uuring näitas neil märkimisväärset kasu – ligikaudu 5,6 protsendipunkti väiksemat dementsuse diagnoosimise tõenäosust 7-aastase perioodi jooksul. Kuigi uuring keskendus peamiselt 80-aastastele inimestele, tasuks vaktsineerimist kaaluda ka teistel vanemate naiste vanusegruppidel.

Soovitused meespatsientidele

Meespatsientidele tuleks selgitada, et uuringus ei ilmnenud statistiliselt olulist mõju dementsuse riskile, kuid see ei tähenda, et mõju kindlasti puudub. Neile tuleks rõhutada vaktsineerimise peamist eesmärki – vöötohatise ja selle tüsistuste ennetamist – mainides võimalikku, kuid veel tõestamata lisakasu dementsuse riski vähendamisel.

Erinevad patsiendirühmad

Autoimmuunhaiguste või allergiatega patsiendid: Neile võiks mainida, et uuring viitas väiksemale kasule dementsuse ennetamisel, kuid vöötohatise ennetamise efekt säilib.

Patsiendid, kellel on juba olnud vöötohatis: Antiviraalse raviga ravitud vöötohatise episoodid võivad olla seotud väiksema dementsuse riskiga kui ravimata episoodid.

Geneetilise riskiga patsiendid: Kuigi uuringus ei analüüsitud konkreetselt vaktsineerimise mõju erinevate APOE genotüüpide lõikes (APOE4 vs APOE2), võiks tugeva perekondliku dementsuse anamneesiga patsientidele selgitada, et vöötohatise vaktsiin võiks olla üks teguritest dementsuse riski vähendamisel.

Olulised järeldused kliiniliseks praktikaks

Arvestades VZV ja dementsuse seoseid, võiks kliinilises praktikas kaaluda järgmisi aspekte:

Vöötohatise ennetus: Vöötohatise vastu vaktsineerimine võib olla eriti kasulik kõrge dementsuse riskiga inimestele (naised, APOE4 kandjad, perekondlik anamnees).

Varane antiviiruse ravi: Vöötohatise diagnoosimisel on oluline alustada antiviraalse raviga võimalikult varakult, mis võib vähendada nii vöötohatise tüsistusi kui potentsiaalselt ka dementsuse riski.

Immunoloogiline profiil: Patsiendi immunoloogilise profiili hindamine (autoimmunhaigused, allergiad, immuunsupressioon) võib aidata paremini prognoosida vaktsineerimise võimalikku kasu dementsuse ennetamisel.

Terviklik lähenemine: VZV vaktsineerimine peaks olema osa laiemast dementsuse ennetusstrateegiast, mis hõlmab ka kardiovaskulaarsete riskitegurite kontrolli, tervislikku eluviisi ja muude infektsioonide ennetamist.

Terviklik lähenemine dementsuse ennetamisele

Vöötohatise vaktsineerimine ei ole imerohi dementsuse vastu, vaid üks võimalik osa laiemast ennetusstrateegiast. Oluline on rõhutada, et dementsuse risk sõltub paljudest teguritest ning vaktsineerimise kõrval on olulised ka:

Regulaarne füüsiline aktiivsus

Tervislik toitumine (nt Vahemere dieet)

Vaimne aktiivsus ja sotsiaalne seotus

Kardiovaskulaarsete riskitegurite kontroll (kõrge vererõhk, diabeet, kolesterool)

Suitsetamisest hoidumine ja mõõdukas alkoholitarbimine

Kvaliteetne uni

Stressi juhtimine

VZV ja Parkinsoni tõve võimalikud seosed

Kuigi uuringud on peamiselt keskendunud VZV ja dementsuse vahelistele seostele, on teaduskirjanduses ilmunud viiteid ka võimalikele seostele VZV infektsiooni ja Parkinsoni tõve vahel

Epidemioloogilised uuringud: Mõned uuringud on näidanud, et vöötohatist põdenud inimestel võib olla kõrgenenud risk Parkinsoni tõve tekkeks järgnevate aastate jooksul. Näiteks 2021. aastal avaldatud uuring Taani rahvastiku põhjal näitas umbes 30% kõrgemat Parkinsoni tõve riski inimestel, kellel oli diagnoositud vöötohatis, võrreldes kontrollrühmaga.

Neuroinflammatsiooni roll: VZV võib aktiveerida neuroinflammatsiooni protsesse, mis on olulised ka Parkinsoni tõve patogeneesis. Eriti oluline võib olla mikrogliia aktivatsioon ja proinflammatoorsete tsütokiinide tootmine substantia nigra piirkonnas.

Alfa-sünukleiini agregatsiooni mõjutamine: Laboratoorsed uuringud on näidanud, et viirusinfektsioonid, sealhulgas herpesviirused, võivad mõjutada alfa-sünukleiini – valgu, mille agregatsioon on Parkinsoni tõve keskne patoloogiline tunnus – metabolismi ja agregatsiooni.

Autoimmuunmehhanismid: On tõendeid, et vöötohatise järgselt võivad tekkida autoimmuunreaktsioonid, mis võivad kahjustada dopamiinergilisi närvirakke.

Siiski on oluline märkida, et tõendid VZV ja Parkinsoni tõve seose kohta on märksa piiratud võrreldes dementsuse andmetega:puuduvad suured randomiseeritud kontrollitud uuringud vöötohatise vaktsineerimise mõjust Parkinsoni tõve riskile

Olemasolevad uuringud ei võimalda kindlalt eristada põhjuslikku seost lihtsalt kaasnevast seosest

Erinevalt dementsusest ei ole veel selgeid mehhanistlikke mudeleid, mis seletaksid VZV otsest rolli Parkinsoni tõve patogeneesis

Kliinilises kontekstis tasuks siiski kaaluda vöötohatise vaktsineerimist ka patsientidel, kellel on perekondlik eelsoodumus Parkinsoni tõvele või kes kannavad teadaolevaid geneetilisi riskitegureid, arvestades vaktsiini üldist soodsat kasu-riski profiili.

Järeldused kliinilisteks otsusteks

Vöötohatise vaktsineerimise potentsiaalne kaitsev mõju dementsusele ja võimalik kasu Parkinsoni tõve ennetamisel on põnevad avastused, mis vajavad edasist uurimist. Praeguse tõendusmaterjali põhjal võiks tervishoiutöötajad:

Informeerida patsiente uutest tõenditest, eriti naisi ja kõrgenenud dementsuse riskiga inimesi

Soovitada vöötohatise vaktsineerimist osana laiemast neurodegenératiivsete haiguste ennetusstrateegiast

Rõhutada, et dementsust puudutavad soovitused põhinevad ühe suure uuringu tulemustel ja Parkinsoni tõve osas on tõendusmaterjal veelgi piiratum

Kohandada nõustamist vastavalt patsiendi soole, vanusele ja muudele terviseriskidele

Kokkuvõttes on VZV ja dementsuse vaheline seos kompleksne ning hõlmab mitmeid immunoloogilisi, neuroloogilisi ja vaskulaarseid mehhanisme. Vöötohatise vaktsineerimine pakub huvitava võimaluse vähendada dementsuse riski osana terviklikust lähenemisest ajutervise säilitamisele, eriti arvestades selle suhteliselt madalat hinda ja soodsat ohutusprofiili. Kuigi vajame veel täiendavaid uuringuid, eriti APOE genotüübi mõju ja uuemate vaktsiinide efektiivsuse osas, on tegu paljulubava suunaga dementsuse ennetamisel.

Reklaam Stiilsed kanepist jalanõud, seljakotid, arvutitaskud, sokid ja mütsid naistele ja meestele leiad siit!