Rahustite reostus vees mõjutab lõhe rännet

Ookeanides ja jõgedes laialdaselt tuvastatud klobasaam – tavaline ärevuse raviks kasutatav ravim – muudab Atlandi lõhe rändekäitumist.

Uuring näitab ravimite kui saasteainete kaugeleulatuvaid ökoloogilisi tagajärgi, paljastades, kuidas isegi psühhoaktiivsete ravimite jäljed võivad häirida liikide ellujäämisvõimalusi. Farmatseutiline reostus – eriti vees – on kasvav keskkonnaprobleem, mis kujutab tõsist ohtu bioloogilisele mitmekesisusele, ökosüsteemi toimimisele ja rahva tervisele.

Veekogudes kogu maailmas, sealhulgas Antarktikas, on avastatud enam kui 900 aktiivset farmatseutilist või farmatseutilise päritoluga ühendit. Ilmselt on neid siiski palju rohkem. Need on saasteained, mis on mõeldud kindlate neurobioloogiliste radade mõjutamiseks. Paraku jäävad nood ka väikestes kontsentratsioonides toimivaks ja püsivad keskkonnas pikka aega. Isegi väikesed kogused selliseid psühhoaktiivseid ravimeid nagu antidepressandid ja anksiolüütikumid, muudavad loomade käitumist, toimides närvirakkudele.

Kuigi laboriuuringud võivad valgust heita käitumismõjudele, ei suudeta laboritingimustes sageli tabada looduslike ökosüsteemide keerukust. Seetõttu jäävad ökoloogilised mõjud tihtilugu oletuslikeks.

Rahusti koguneb lõhe ajusse

Jack Brand ja kolleegid uurisid laboratoorsete analüüside ja lisaks ka mitmeaastaste välikatsete abil psühhoaktiivsete farmatseutiliste saasteainete mõju Atlandi lõhe käitumisele. Nad avastasid, et anksiolüütiline ravim ehk rahusti klobasaam – tavaline vees leitav farmatseutiline saasteaine – kogunes lõhede ajudesse, muutes nende võimet tammide läbipääsudel navigeerida ja jõest merre rände edukust. Täpsemalt näitasid leiud, et kokkupuude klobasaamiga suurendas merre jõudvate noorlõhede ehk laskujate arvu, mis on tõenäoliselt tingitud suurenenud riskivõtmisest ja vähenenud liikumisest parvena. Kuigi üldises rändekiiruses olulisi erinevusi ei olnud, liikusid noorlõhed läbi hüdroelektrijaamade tammide kiiremini, mis viitab sellele, et suurenenud riskikäitumine hõlbustas tõketega hakkamasaamist. Laboratoorsed katsed näitasid aga, et klobasaam vähendas ka ühtekuuluvust ehk tegutsemist parvena, eriti kiskjate juuresolekul. Autorite sõnul toovad leiud esile farmaatsiareostuse keerukad ökoloogilised tagajärjed, kuna psühhoaktiivsete ravimite põhjustatud käitumuslikud muutused võivad nii rändele kaasa aidata kui ka suurendada haavatavust looduslike ohtude suhtes.

Psühhoaktiivsed saasteained on igal pool

“Meie leiud tõstatavad olulisi küsimusi selle kohta, kuidas ravimireostus muudab rändekäitumist ja ellujäämist looduses,” ütles Brand. “Järgmisena püüame jälgida kalade täpset liikumist, kasutades kõrge eraldusvõimega loomade jälgimise tööriistu ja miniatuurseid biosalvesteid – pisikesi elektroonilisi kiipe, mis salvestavad füsioloogilisi andmeid, nagu stressitase või tuvastavad röövloomadega seotud sündmusi. Seda on vaja, et teha kindlaks, kas ravimreostusest tingitud käitumuslikud muutused mõjutavad kiskjatega seotud riske. See avardab arusaama, kuidas erinevad psühhoaktiivsed saasteained ja nende koostoimed mõjutavad kalade populatsiooni pikaajalist rändeedu. Eriti oluline on see üha saastatumas maailmas, kus haavatavate liikide ja ökosüsteemide kaitsmiseks on vaja tõenditel põhinevat poliitikat.

Viide uuringule: https://www.science.org/doi/10.1126/science.adp7174 American Association for the Advancement of Science/AAAS