Kõrbe haljastamine kannab vilja

Istutatud kõrge põõsastik Hiina suurima kõrbe servas on vastu pidanud 40 aastat ja vähendab süsinikuheidet.

Lääne-Hiinas viimase nelja aastakümne jooksul läbi viidud katse näitab, et kõrbealade laienemist on võimalik haljastuse abil pidurdada ning selle käigus siduda atmosfäärist liigset süsihappegaasi (CO₂).

Hiina Taklamakani kõrbe servaaladel toimuv ulatuslik haljastusprojekt loob nähtava ja mõõdetava süsiniku sidumise piirkonna (nn süsinikusüvendi) isegi ühes planeedi Maa kuivemas paigas, selgub California Ülikooli Riverside’i (University of California, Riverside) teadlaste juhitud uuringust. Projekt on näide edukast metsastamisest (afforestation), mille eesmärk on istutada puid või põõsaid varem viljatule maale.

Taklamakani kõrb, üks maailma suurimaid ja kuivemaid kõrbeid, on traditsiooniliselt peetud “bioloogiliseks tühjuseks”. Laiaulatuslik ökoloogiline taastamine muudab selle ülikõrbelise keskkonna süsiniku neeldajaks.

UCR-i atmosfäärifüüsik King-Fai Li oli kaasautor uuringus, mis avaldati ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences. Uuringus analüüsiti mitme aasta satelliidiandmeid kõrbe äärealadelt, kus Hiina valitsus alustas 1978. aastal vastupidavate põõsaste ja puude istutamist, et peatada kõrbe edasine laienemine. Nende seas oli erilehine pappel, saksauul, punane paju jt. liigid.

Uuringus jälgisid teadlased kahte peamist eduka haljastamise näitajat: atmosfääri süsihappegaasi taseme langust ning päikesevalguse poolt esile kutsutud fluorestsentsi suurenemist — see on fotosünteesi käigus kiiratav valgus, mis näitab, kui palju taimkate Taklamakani piirkonnas nüüd kasvab ja edeneb.

See pole küll vihmamets, kuid töötab siiski

„See ei ole vihmamets,“ ütles Li. „See on põõsastik, sarnane Lõuna-California chaparral’ile. Kuid juba see, et see üldse CO₂ seob ja teeb seda järjepidevalt, on midagi positiivset, mida saame kosmosest mõõta ja kinnitada.“

Lisaks Lile kuulusid uurimisrühma atmosfääriteadlane Xun Jiang Houstoni Ülikoolist, Maa süsteemiteadlane Le Yu Tsinghua Ülikoolist Pekingis ning planeediteadlane Yuk L. Yung California Tehnoloogiainstituudist (Caltech).

Meeskond kasutas andmeid NASA Orbiting Carbon Observatory (OCO) satelliidilt ning MODIS-satelliidilt, mis koos jälgisid süsihappegaasi kontsentratsiooni ja taimkatte rohelust Taklamakani piirkonnas. OCO satelliit tuvastas nn „külma laigu“ — ala, kus CO₂ tase oli 1–2 miljondikosa (ppm) võrra madalam.

Li sõnul pakub see töö haruldast pikaajalist juhtumiuuringut kõrbe haljastamisest praktikas. Erinevalt sarnastest katsetest, näiteks ÜRO algatatud projektist Sahara kõrbes, on Hiina algatus püsinud. Poliitiline stabiilsus võimaldas projektil jätkuda katkestusteta aastakümneid.

Miks Hiina metsa istutab?

Hiina motiivid olid nii keskkonnaalased kui ka poliitilised. Kontrollimatu kõrbe laienemine ohustas põllumaid ja soodustas ebastabiilsust läänepiirkondades, kus vähemusrahvused on pikka aega olnud konfliktis hani hiinlaste juhitud võimuga. Kõrbestumise tagasipööramist nähti ka strateegiana põllumajanduslike väljavaadete parandamiseks ja riigi süsiniku jalajälje vähendamiseks.

Tulemused viitavad sellele, et metsastamine võib atmosfääri süsinikusisaldust vähendada, kuigi tagasihoidlikus ulatuses. Isegi kui kogu Taklamakani kõrb — ligikaudu Saksamaa suurune ala — metsastataks, kompenseeriks see vaid umbes 10% Kanada aastasest CO₂ heitest ehk ligikaudu 60 miljonit tonni. Võrdluseks: maailma aastased heitkogused on umbes 40 miljardit tonni.

Siiski ei tähenda see, et pingutused oleksid mõttetud.

Üks osa suurest reostuse vähendamise puslest

„Me ei lahenda kliimakriisi ainult kõrbetesse puid istutades. Kuid on väga oluline mõista, kus ja kui palju CO₂ on võimalik siduda ning millistel tingimustel,“ ütles Li. „See on üks osa suurest puslest.“

Veepuudus on endiselt suurim takistus metsastamise laiendamisel nii Taklamakani piirkonnas kui ka mujal. Kõrbe servaaladele istutatud põõsad jäävad ellu ainult tänu mägedest allavoolavale veele. Projekti laiendamine sügavamale kõrbe eeldaks usaldusväärseid veeallikaid, mida on maailmas üha vähem.

Mõned aastad tagasi märkisid teised uurimisrühmad huvitava nähtust: kõrbe liiv ise võib füüsiliselt siduda CO₂, tänu päevaste ja öiste temperatuurikõikumiste põhjustatud paisumis- ja kokkutõmbumistsüklitele. Kuigi see süsiniku sidumise mehhanism on fotosünteesiga võrreldes väike, võib see siiski aidata kaasa kuni ühe miljoni tonni süsiniku sidumisele aastas.

Lõppkokkuvõttes soovitavad teadlased metsastamisprojektidesse suhtuda teadlikult, arvestades nii kasu kui ka puudusi. Puud eritavad hingamise käigus samuti süsihappegaasi ning netokasu sõltub keerukatest teguritest, sealhulgas mullatüübist, taimkatte tihedusest ja geograafiast.

Isegi kõrbed ei ole lootusetud

Kuid maailmas, mis otsib skaleeritavaid ja lihtsaid (madaltehnoloogilisi) lahendusi süsiniku vähendamiseks, võib see projekt olla nii inspiratsiooniks kui ka tõendiks kontseptsiooni toimivusest.

„Isegi kõrbed ei ole lootusetud,“ ütles Li. „Õige planeerimise ja kannatlikkusega on võimalik elu maale tagasi tuua ning seeläbi aidata meil veidi kergemini hingata.“